Viirastus või unenägu?
Aloha tähendab Hawaiil kõike – see on armastus, see on
“tere tulemast”, see on “kohtume jälle”, see
väljendab sümpaatiat teise inimese vastu, on hea tahte avaldus jne.
See sõna sisaldub riigihümnis, vapil, hawaiilaste filosoofias ja
religioonis. Tšehhi rännumees ja etnoloog Miloslav Stingl –
kelle raamatu pealkirja ma, olgem ausad, oma artikli pealkirjaks virutasin
– on kirjutanud, et Hawaii on Lõunamere paradiisi kroon, Inimeste
Maa kõige ilusam osa. Seal olla kõige kaunimad naised ja Oahu
saare pealinna Honolulu kuulus rand Waikiki olevat maailma kauneim plaaž.
Naiste osas ei oska ma sõna võtta, Waikiki aga…
see on väga tšill ja tõesti täiesti erinev
kõikidest randadest, mida ma näinud olen, kas aga pidada maailma
kauneimaks randa, mis on täis pikitud pilvelõhkujaid ning kus
ühele ruutmeetrile üritavad oma rannarätikut või
lamamistooli ära mahutada nii täies riides päevitavad
jaapanlased, kohalik surfipoiss kui lärmakad lillelistes pükstes
ameerika turistid, on muidugi iseküsimus. Aga mingi seletamatu
külgetõmme sel Waikikil siiski on.
Obama
saar
Ei ole saladus, et Oahu saar, kuhu maanduvad turiste
tuubil täis lennukid Mandri-Ameerikast, Kanadast, Jaapanist, Koreast ja
jumal teab kust veel, on Hawaii saarestikust ka kõige kommertslikum,
ning öeldakse, et need, kes Honolulust (ja Oahust) kaugemale ei lähe,
pole tõelist Hawaiid näinudki. Päris tervele Oahule ma seda
väljendit siiski ei laiendaks, sest saarel ringi sõites võib
näha müstilisi väikseid valge liivaga randu, millel pole
Waikikiga midagi ühist ning kus õige ajastuse ja vedamise korral
võib merd, laineid ja imelisi vaateid nautida ihuüksinda, s.t oma
perega. Waikikist veidi eemal, pisut enne snorgeldajate paradiisi Hanauma lahte
leiab imelise tuulise ja kivise ranniku, kuhu on puistatud ka president Barack
Obama vanaema tuhk. See samm, muide, on leidnud kriitikat ja põlastust
keskkonnakaitsjate ning mõningate kohalike seas. “Ujuda Barack
Obama vanaema tuha sees,” ütlevad nad. “Tänan, ei!”
Mitte, et selles kohas üldse oleks võimalik ujuda…
Barack Obama on muidugi Oahu staar number üks. Et see on koht, kus
president veetis oma lapsepõlve ja ülikoolis käis, ei
jäta kohalikud sellest mitte kasu lõikamata. Poodides
müüakse “Barack Obama’s Oahu” maanteekaarte, kus
märgistatud kõik need kohad saarel, kuhu presidendi jalg
vähegi astunud, aloha-särkide poed teatavad üksteise
võidu, et just nende poest käis noorsand Obama oma lillelist
“Hawaii vormi” ostmas, jne, jne, jne.
Ja
rääkides aloha-särkidest – teate ju küll, need
lillelised ja/või hulatüdrukute piltidega särgid, mis igas
moepolitseinikus tekitavad soovi relva järele haarata – need oleks
tõepoolest justkui Hawaii kohustuslik univorm. Neid turiste –
tegelikult ka kohalikke –, kes värvikirevat varrukatega Hawaii
särki ei kanna, võib lausa ühe käe sõrmedel
üles lugeda, ja mis seal salata – pärast kahenädalast
reisi hakkab silm nendega harjuma ja mõned särgid hakkavad isegi
meeldima!
Keelest ja meelest
Kõige imelisemad rannad, kauneimad vaated ja mõnusaimad
ujumiskohad leiab Oahu saare põhja- ja idaosast,
läänepoolne rannik on metsikum ja turistidevabam. Oahu
lõunaosas on aga üks koht, mida rändurid taevani on
ülistanud – Nuuanu Pali, mis asub täpselt seal, kus Koolau
mäeaheli
k, kogu Oahu selgroog, jaotab saare kaheks peaaegu ühesuuruseks osaks.
Üht poolt sellest nimetatakse tuulepealseks, teist aga tuulealuseks.
Dramaatilistelt kaljudelt avaneb vaade mõlemale poole ning see on
tõepoolest muljetavaldav! Paraku on paigal verine minevik – 1795.
aastal peeti seal julma lahingut, mille õnnetud kaotajad viskusid
selleks, et mitte võitjate kätte langeda, Nuuanu Palilt
alla… Muide, juba eespool mainitud härra Stingl väidab
oma raamatus, et
Nuuanu Pali on ümbermaailmareisijate seas
lausa 14 korral nimetatud maakera üheks kauneimaks vaateplatvormiks.
Oahu põhjaosas asub ka Polüneesia kultuurikeskus, omamoodi
vabaõhumuuseum, kus tutvustatakse Polüneesia saarte ajalugu ja
kombeid, esitatakse ohtralt rahvatantsu ja tiritakse rahvast mängudesse,
ukulele- ja hulatundidesse, õpetatakse kookost purustama ja
tarolehtedest mütsikest voltima. Turistlik, seda küll, aga kas Rocca
al Mare vabaõhumuuseum siis ei ole?
Teel Polüneesia
kultuurikeskusesse saab aga jalutada firma Dole ananassiistanduses, mis on
üks maailma suuremaid ning kust meeldiv ananassihõng veel kauaks
sõõrmetesse püsima jääb… või
külastada ajaloolist surfilinnakest Haleiwat, kus pakutakse
väidetavalt ka saare parimat shave ice’i. Shave ice kujutab
endast hunnikut jääd, millele vastavalt kliendi soovile lisatakse
kolme eri sorti siirupit ja mis maitseb nagu… siirupiga jää.
Veider, aga kohalike seas hirmus populaarne ja paremates shave ice’i
kohtades on järjekorrad sama pikad nagu nõukaajal kaljasabad.
Ja on veel üks koht, mis Oahul kustumatu mulje jätab –
Byodo-In tempel (900aastase Jaapani pühakoja koopia), mis asub Kahekili
maanteel, templite orus, taustaks majesteetlikud mäed.
Ja kui
juba jutt Kahekili maanteele läks, siis eestlasel on muidugi keelelist
“äratundmist” Hawaiil kui palju – kohanimed nagu Eha,
Kaupo, Punaluu ja Kaka’ako ning sõnad ahi (tuunikala), kai
(ookean), pali (kalju), aina (maa), puu (mägi) tekitavad küsimuse, et
kuidas me küll omavahel seotud võiksime olla. Hawaii
tähestikus, muide, on vaid 12 tähte ning Hawaii keelele kuulub
omalaadne maailmarekord – tal on kõigil maal räägitavate
keelte seas kõige vähem konsonante.
Viirastus
ja unenägu
Aga tagasi Honolulusse. Hawaii pealinn, mis
kunagi oli kaluriküla nimega Kou, jaguneb täna kaheks suureks osaks.
Üks on n-ö downtown, kus asuvad Chinatown, kontorid ja
äriettevõtted ning linna ajaloolised vaatamisväärsused,
nagu Ühendriikide ainus kuningapalee Iolani Palace, Hawaii viimase
monarhi, kuninganna Lili’uokalani ja riigi austatuima kuninga Kamehameha
kujud, mitmed märkimisväärsed kirikud ning senatihoone. Ja
teisel pool siis kuulus Waikiki oma hiigelhotellide, luksuspoodide, restoranide
ja tänavameluga.
“Waikiki on viirastus ning
unenägu,” kirjutab Miroslav Stingl oma raamatus ja mul ei
jää üle muud kui temaga nõustuda. “Viirastus, mis
mind kohutab, ja ka unenägu, mis on nii hirmus ilus. Mis lõhnab
nagu aromaatne vein ja siis jällegi lehkab nagu vilets puskar.”
Õnneks leidsin mina siiski rohkem hetki, mil Honolulu
lõhnas kui aromaatne vein või kui hõrk krabikook, mida
seal peaaegu igas restoranis pakuti.
“Aiasaar”
Kauai
Oahust umbes pooletunnise lennusõidu
järel leiame ennast väikeselt Kauai saarelt, mis erineb eelmisest
eelkõige oma lopsakuse ja värvilise taimestiku tõttu. Oli
see ka esimene saar, millele astus
eurooplase jalg – just Kauail, Waimea linnas maabus 1778. aastal kapten
Cook ja n-ö avastas Hawaii saarestiku. Loomulikult on talle linnakeses
püstitatud mälestusmärk ning märgistatud on ka härra
täpne randumispaik.
Kauai – kutsutakse ka Garden
Islandiks ehk Aiasaareks – suurimaks tõmbenumbriks on tema
võrratu värviline viis miljonit aastat vana Waimea kanjon (mis ei
jää tegelikult ilu poolest millegagi alla Suurele kanjonile), sealsed
jõed ning joad ja kosed, samuti Sõnajalakoobas Fern Grotto, kuhu
pääseb ainult jõge mööda paadiga ning mis on nii
romantiline, et väidetavalt abiellub seal iga päev kolm paari!
Kauai kaunemaid rannad on lõunas asuv Poipu ning põhjas
paiknev Hanalei. Viimane on ameeriklaste seas eriti armastatud – ja
tõesti maaliliselt kaunis – eeskätt seetõttu, et seal
filmiti ka omaaegne popp muusikafilm “South Pacific”. Hanalei on ka
imeilus ajalooline linnake, kus leiab mõnusaid vintage-poode, kohvikuid
ja restorane, paar kilomeetrit edasi sõites jõuab aga Kee’e
randa, kus legendi kohaselt olla sündinud ka hula tants.
Armastust ja uudishimu
Reisi viimasel päeval
külastan Kauai pealinnas Lihues kunstnik Brigitte d’Annibale’i
stuudiot. Brigitte’i tööd jäid mulle silma ühes Poipu
kunstigaleriis ning et tema koduleht kutsus lahkelt stuudiosse külla,
võtsingi ühendust. Brigitte on Californiast, Santa Monicast
pärit kunstnik ja arhitekt, kes tuli Kauaile pooleks aastaks, jäi
aga… viieteistkümneks. “Siin saan ma rahulikult
pühenduda oma kunstile,” rääkis varem Hollywoodi filmidele
dekoratsioone maalinud kaunitar, kelle tööd ripuvad praegu nii
galeriides kui ka erakogudes Euroopas, Ameerikas ja Austraalias.
“
Kauail oled vaid sina, sinu pere ja loodus. Ei mingit
esinemist ega raha ja võimu näitamist nagu Los Angeleses.”
Lisaks magusmõrkja retrohõngulise Hawaii temaatika
– ja mitte ainult! – maalimisele on Brigitte pühendunud ka
restaureerimisele – ta ise elab hoole ja armastusega taastatud vanas
misjonimajas ning ajalooliste misjonimajade puust tükikesi lisab kunstnik
ka oma taiestele. Arhitektina on ta taastanud saarel ka teisi maju peale enda
oma ning armastus saare vastu kumab läbi igast tema tööst.
Brigitte ei tee saladust sellest, et nii mitmedki teised saared –
eeskätt Oahu – on turistide tõttu kõvasti kannatada
saanud. “Seal domineerib nüüd ahnus ja raha,” ütleb
ta. “Ärge saage minust valesti aru – mul ei ole midagi
turistide vastu. Aga me ootame siia vaid neid turiste, kes tunnevad nagu meiegi
armastust meie saare ja siinsete põliselanike vastu, kes suhtuvad meisse
respekti ja positiivse uudishimuga. Kõigile neile ütleme me
aloha!”