„Kas sa seda juba nägid!?“ – „Ma seisin eile kaks tundi järjekorras!“ – „Ma tulin hommikul kohe, kui avati, ja nägin ära!“ Veneetsia biennaali teevad sportlikuks nii põhinäitust saatvad ja auhinnale võistlevad rahvuspaviljonid (kunstiolümpia!) kui viis, kuidas biennaali vaadatakse – sportliku hasardiga, pideva kiirustamise ja orienteerumisvõistlusele omase kontrollpunktide läbimise teel. Otsustasin sel korral, et sabades (mis võivad kesta tunde ja tunde) ei seisa, ahneks ei muutu ja jooksma ei hakka, vaid katsun biennaalispordist ilma suuremate lihas- ja ajuvenitusteta väljuda. Õnnestus.


Paviljon, mis kummitab siiani

Pärast Veneetsiat olen saanud rikkamaks (vähemasti) ühe ­harjumuse võrra – vaadata hommikul ärgates oma telefonist Brasiilia paviljonis filmitud hoogsat videot punastes mikropükstes tantsijatest.Bárbara Wagneri & Benjamin de Burca „Swinguerra“ (kahe kanali videoinstallatsioon, lisaks fotod vi­deos üles astuvatest tantsijatest) tegeleb Recife linnast pärit frevo-nimelise tantsustiiliga, jälgides mitme tantsugrupi ettevalmistusi suureks tantsuvõistluseks. „Nad on mustad, vaesed, paljud neist on queer, me räägime nende identiteedist, nende kogukonnast,“ kommenteeris ühes enne biennaali antud intervjuus Bárbara Wagner. Kui Veneetsia biennaalil jõudsid Brasiilia saadikutena publiku ette tverkivad mittebinaarse sooidentiteediga ­swingueira-tantsijad, siis aasta algusest riiki tüüriv parempopulistlik president Jair Bolsonaro, tuntud ka kui „Brasiilia Trump“, teatas juba 2011. aastal, et geist poega ta armastada ei suudaks. Marginaliseeritud grupile vitaalsusest pakatava hääle andmise eest Wagnerile ja de Burcale kümme punkti.

« Avalehele 0 Kommentaari