Viis küsimust: Arne Merilai

kirjandusõppejõud

Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?

Ellen Niidu “Pähklist paat” – nautisin, kuidas mõistan iseseisvalt lugeda. Nagu esimene ujumine, rattasõit või armumine: et kannab. Äravõtmatu on F. R. Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsed jutud”.

Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?

Hetkel: Sophoklese “Kuningas Oidipusele”, sh tõlkele. (Tahaksin kirjutada ka Dante “Jumalikule komöödiale”, aga ei ole lõpuni tutvunud.) Kunagi Tammsaarele, Balzacile, Dostojevskile; Alliksaare ja Bernard Kangro luulele.

Mõnele filosoofilisele traktaadile: Nietzsche, Heidegger, Frege, Freud, kui seal oleks ka huumorit nagu Kõivul. Tuleb katkestada, sest nimekiri kasvab kohe üle pea.

Mis Eesti raamatu peaks tõlkima igasse maailma keelde?

Monumentaaleepika: regiballaad, “Kalevipoeg”, “Tõde ja õigus”, “Keisri hull”... Ja eesti keeleluule teen kohustuslikuks igale eesti keele õppijale. Valida: Visnapuu, Alliksaar, Rummo, Kaplinski, Runnel, Üdi...; me suured naised.

Mis raamatut ei raatsiks isegi parimale sõbrale välja laenata?

Mõtlen, et ma ei annaks välja tööks vajalikke leksikone ja sõnaraamatuid. Tõepoolest kingiks ma aga kõik raamatud ära, kui saaksin omale parima sõbra. Õnneks on mul parim naine ja seega tark sõber taskus.

Nii et meie raamatud jäävad ilmselt alles.

Mõni raamat või autor, mis või kes on teenimatult ära unustatud?

Ernst Peterson-Särgava “Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama!”, August Annisti eeposetriloogia. Mina ei ole kedagi teenimatult unustanud; aga kui juhtub, siis vabandan enda ees.