Sarnaselt teise kultuskirjaniku Marguerite Durasiga seostub Rodeesias elanud daam kolonialismi nukruse ja nurkasurutuse, suutmatuse all pakitseva tundeeluga. Nagu “Laulvas rohus”, kus valge naine Mary tunneb musta töömehe Mosese vastu nii jälestust kui agressiivset iha.

Ometi pole nobelist liiga radikaalne, vaid pigem mõõdukas. Ei käsi end planeedi ülerahvastamise vältimise soovis steriliseerida ega omasooiharust viljeleda. Kuigi Lessing pole Elfriede Jelineki ja Mare Tralla moodi ilge naisterahvas, on temagi ausalt kehaline. Ta tekstidel on värvid, need lõhnavad ja haisevad. Ometi ei tähenda aistingud lillelapselikku mängulisust ega ka “naiselikku” tundlemist, vaid need on kirja pandud pigem tõsisel naturalistlikul moel.

Eesti “vaikimine on kuld” ühiskonnast vaadatuna on aga eriti julge vananemise ning armastuse sidumine.

Kui Kross oma pseudoajaloolistes meesteromaanides kurnab lugejat kõikvõimalike loetelude ning kiilumistega, siis Lessing jõuab tuumani palju rutem. Lessing ei viljele mitte aja-kirjandust, vaid pakub uusi maailmu, seoseid, emotsioone, samastamisvõimalust. Tema teosed kriibivad küll lugejat, ent ometi mitte nii teravate küüntega, et seaks hea lastetoa olemasolu kahtluse alla.