Viisakas vanur
Samas ei ole ka Lessingile maailma mädapaisete torkimine võõras.
Sarnaselt
teise kultuskirjaniku Marguerite Durasiga seostub Rodeesias elanud daam
kolonialismi nukruse ja nurkasurutuse, suutmatuse all pakitseva tundeeluga.
Nagu “Laulvas rohus”, kus valge naine Mary tunneb musta
töömehe Mosese vastu nii jälestust kui agressiivset iha.
Ometi pole nobelist liiga radikaalne, vaid pigem
mõõdukas. Ei käsi end planeedi ülerahvastamise
vältimise soovis steriliseerida ega omasooiharust viljeleda. Kuigi Lessing
pole Elfriede Jelineki ja Mare Tralla moodi ilge naisterahvas, on temagi ausalt
kehaline. Ta tekstidel on värvid, need lõhnavad ja haisevad. Ometi
ei tähenda aistingud lillelapselikku mängulisust ega ka
“naiselikku” tundlemist, vaid need on kirja pandud pigem
tõsisel naturalistlikul moel.
Eesti “vaikimine on
kuld” ühiskonnast vaadatuna on aga eriti julge vananemise ning
armastuse sidumine.
Kui Kross oma pseudoajaloolistes
meesteromaanides kurnab lugejat kõikvõimalike loetelude ning
kiilumistega, siis Lessing jõuab tuumani palju rutem. Lessing ei viljele
mitte aja-kirjandust, vaid pakub uusi maailmu, seoseid, emotsioone,
samastamisvõimalust. Tema teosed kriibivad küll lugejat, ent ometi
mitte nii teravate küüntega, et seaks hea lastetoa olemasolu kahtluse
alla.