Vijai Maheshwari on see mees, kes paar aastat tagasi Tallinna peal meela kärbsena peamiselt Pegasuse ümber, kleepus kohaliku gängstabändi ligi ja püüdis igati cool välja näha. Oli selline väikest kasvu tõmmupoolne tüüp, meenutas harilikku inglise poissmeest, kes tuleb provintsireisile end kunnina tundma. Nüüd on kinnitatud fakt, et esmamulje polnud petlik. Siin viibitud aja vältel kuulutas Maheshwari, et on kirjanik. Seda tegudega tõestada julges ta aga alles pärast riigist lahkumist – nüüd toimetab ta oma väikeseid trenditegusid Prahas. Varem resideerus ta Moskvas ja siit ka romaani temaatika.

“Valge jumala faktor” on tüüpiline prügiromaan, seda toetab jumekalt jõuline prügikujundus. Punane roos iseenesest on romaanis traagiline sümbol, rahapõletamise üks tippsündmusi. Lühidalt saab teose sisu kokku võtta järgneva tsitaadiga: “... piisavalt raha on siis, kui saab end nädala lõpus maani täis juua ja pühapäeval disaineriteksadega uhkeldada.” (lk 35.) Peategelasteks on uusvenelasteks kerkinud Godunev ja tema pruut ning käputäis Venemaa eri rahvustest gängstasid. Disainerinimed on olulised. Autorile on oluline ka igal võimalikul juhul demonstreerida, et ta on lugenud palju vene kirjandust. Tegevus toimub loomulikult Moskvas ja New Yorgis, kus mujal. Üldmuljena võib öelda, et tegemist on nohiku märja unenäoga; see on rõudmuuvilik kulgemine, pinnapealne kirjeldus, millel puudub sügavam point. Sharon Stone´i keppimine kirikus on siiski juba liig. Jah, selles teoses purskab verd, spermat ja pisaraid, aga purskab nii, et paneb õlgu kehitama. Hea, et inimesel on hobi, millega vaba aega sisustada, kuid miks Eesti Keele Sihtasutus valis just selle romaani kirjastamise, jääb saladseks. Nähtavasti vuhib autor Prahas praegu oma Tallinna perioodist raamatut kirjutada, kui nii, siis seda ehk loeks sportlikust uudishimust.