04.07.2008, 00:00
Vikat, ribi ja viljaõlu
Mida pakub suvi keskealisele eesti mehele? Midagi peaks mul ikka vastata olema.
Rohkem muidugi konkreetset, sest mingi teoreetilise või fundamentaalse
uuendusega on siin raske lagedale tulla. Küsimus nagu eeldab mingit
igikuluvust, justkui oleks keskealine eesti mees ajast aega käiatud ja
takkus tegelane, kellega kaasneb rohkem probleeme kui lahendusi.
Kohe peaks piiritlema mõistet keskealine eesti mees. See jaguneb
kaheks: keskealine ja eesti.
Teisega on asi klaar: eesti mees
räägib eesti keeles, on siin sündinud ja üles kasvanud.
Kunagi Nõukogude sotsialismis määrati keskea algust
36. eluaastaga. Kui õnnestus nii vanaks elada, siis olidki keskealine
eesti mees valmis. Mingist statistikast mäletan, et Euroopas tehti keskea
alguse piiril riigiti vahet, Tšehhis algas see millegipärast hiljem
kui meil. Tegelikult tundsin end pidevalt eatuna, aga kui 40 täis sain,
alles siis tundsin, et miski uus elu ja noorus tulid sisse. Viie aasta
pärast aga pidurdus kõik nn keskikka, võitlus
ühiskondlike positsioonide pärast muutus üpris mõttetuks.
Ütleme laias laastus nii, et eesti mehe keskiga algab 40aastaselt, kuldne
keskiga algab 50aastaselt, hõbedane koidab 55ga ja siis tuleb keskea
loojang, kuni pensionärina oledki vanake valmis. Kodistad paar aastat
niruvõitu riigipajuki peal ja sind kantakse siit ilmast minema. Sureme
suuremas jaos juba keskealiselt, statistikat teevad elavad laibad. Miks ei
võiks keskiga venida kui kummipael, kuni viimaks ülepinge vikat
kõik läbi lõikab? Vanadus on ju vaimne lohutus.
Aga enne seda vedeleb keskealine eesti mees, karvane õllekõht
punnis ees, suvel seliti koikul ajalehte lugedes, kuni naine ülakorruselt
kolm korda – kop-kop-kop, paus, kop-kop-kop, paus, kop-kop-kop –
spetsiaalse nuiaga vastu vahelage tonksib. Selle signaali peale ajab mees
oma maole jalad alla ja tatsab trepist üles supitaldriku äärde.
Söök on valmis ja mida sa keskealine hing siit ilmaelust enam muud
suurt ikka tahta oskad kui süüa. Kui mehel on naisega vedanud, siis
toidu üle nuriseda ei saa, ole sa kas või kriitik kui selline. Ikka
hinnatakse toit naise küsimuse peale kindla B plussiga, vahel ka A miinuse
või koguni puhta A-ga. Aga kopsimise amplituud võiks olla kolm
korda kolme löögi pausidel selgemini laiali tõmmatud. Muidu
kostuvad nuia matsud vastu lage liiga üksteise otsa, nagu koer
lööks sabaga vastu põrandat, ja see võib osutuda
häirivaks valesignaaliks. Auditiivne sfäär vajab viimistlust ja
peenust.
Uue Eesti elu pakub nüüd keskealisele eesti
mehele lisaks tuhandet ja üht muud head ja paremat kui lihtlabane
söök. Kõik sõltub valikuvõimalustest, aga arvata
võib, et nn keskmisel keskealisel eesti mehel pole need
võimalused kuigi avarad. Näiteks Vahemere-äärsest villast
ja kahekümneaastasest tibist ära hakka enam üldse unistamagi.
“Võta vikat kätte ja mine niida kraavi kaldad
puhtaks!”
Naine piriseb terve päeva kõrva
ääres nagu parm, leiab igasuguseid tüütuid
majapidamisülesandeid, mida ei pruugi aga järgida.
“Niidetakse varahommikul või õhtul hilja, kui rohi on
niiske ja päike ei põleta.”
“No siis
tõsta muruniiduki rattad maksimumkõrguse peale!”
Muru mahatriikimine on universumi üks lamedamaid töid, aga las
naine nühib, nagu pool Eestitki õigeks peab. Modernsemat sorti
keskealine eesti mees urravat muruniidukit naljalt tõukama ei hakka.
Tema riistad on haamer, kirves, saag ja vikat. Väheks hakkab
jääma neid
linnalähedasi keskealisi eesti mehi, kes mõistaksid vikatit pinnida
ja luisata, varahommikul niita.
Tegelikult ega see suvi keskealisele
eesti mehele otse hõbekandikul midagi pakkuma ei tüki.
Tuleb ikka ise silmad ja kõrvad lahti hoida, et uuest ja huvitavast
kinni haarata. Maksavad teadmised ja kogemused, mida üldse teha tasub.
Näiteks isegi jaanipäev on nii läbikulutatud, oma ribigrillimise
ja õllejoristamise põhikäikudes aina korduv jaskar, et
sammud kohale kuidagi pika nokaga. Külavanem on oma kulu ja kirjadega
maailma kolmandalt õllemeistrilt 45 liitrit viljamõdu
tellinud, juba mitu kappa liiguvad käest kätte ja võimas
lõke lõõmab allatuult nurmele, nii et mühiseb.
Hakatuseks tantsitab keskealine eesti mees 82aastast eite, kelle puus aga ei
luba pikemalt murul tammuda. Siis haarab ta 43aastase, kelle järel
keerutab 63aastast külavanema manni, ja siis jälle 43aastast, kes on
juhtumisi keskealise eesti mehe enda keskealine naine. Peaaegu kõik
jaaniku naised saab ära keerutatud, sest palju seda küla siin enam
õieti järel ongi. Üle poolte on nii või naa pensionile
määratud, kõva keskiga möllab koos mõningate
hälbimustega.
Pärast, pimeduses, külavanema aias, kus
peetakse jaaniku aftekat, kaanib keskealine eesti mees end umbe ja kukub
kusagil, vist vastu kiviaeda, endal ribi sisse. Tunda annab see alles
järgmisel päeval, kui pilt koos näriva valuga ette tuleb. Siis
on maja oigamist ja ägamist täis ning varahommikusest niidust pole
enam juttugi.
Ma arvan, et kuigivõrd õnnelik on see
keskealine eesti mees, kes puhkusel ja tööl erilist vahet ei tee ning
kui ta parajasti midagi ette võtab, teeb seda mõõduka innu
ja rõõmuga.