Kohe peaks piiritlema mõistet keskealine eesti mees. See jaguneb kaheks: keskealine ja eesti.


Teisega on asi klaar: eesti mees räägib eesti keeles, on siin sündinud ja üles kasvanud.


Kunagi Nõukogude sotsialismis määrati keskea algust 36. eluaastaga. Kui õnnestus nii vanaks elada, siis olidki keskealine eesti mees valmis. Mingist statistikast mäletan, et Euroopas tehti keskea alguse piiril riigiti vahet, Tšehhis algas see millegipärast hiljem kui meil. Tegelikult tundsin end pidevalt eatuna, aga kui 40 täis sain, alles siis tundsin, et miski uus elu ja noorus tulid sisse. Viie aasta pärast aga pidurdus kõik nn keskikka, võitlus ühiskondlike positsioonide pärast muutus üpris mõttetuks. Ütleme laias laastus nii, et eesti mehe keskiga algab 40aastaselt, kuldne keskiga algab 50aastaselt, hõbedane koidab 55ga ja siis tuleb keskea loojang, kuni pensionärina oledki vanake valmis. Kodistad paar aastat niruvõitu riigipajuki peal ja sind kantakse siit ilmast minema. Sureme suuremas jaos juba keskealiselt, statistikat teevad elavad laibad. Miks ei võiks keskiga venida kui kummipael, kuni viimaks ülepinge vikat kõik läbi lõikab? Vanadus on ju vaimne lohutus.


Aga enne seda vedeleb keskealine eesti mees, karvane õllekõht punnis ees, suvel seliti koikul ajalehte lugedes, kuni naine ülakorruselt kolm korda – kop-kop-kop, paus, kop-kop-kop, paus, kop-kop-kop – spetsiaal­se nuiaga vastu vahelage tonksib. Selle signaali peale ajab mees oma maole jalad alla ja tatsab trepist üles supitaldriku äärde. Söök on valmis ja mida sa keskealine hing siit ilmaelust enam muud suurt ikka tahta oskad kui süüa. Kui mehel on naisega vedanud, siis toidu üle nuriseda ei saa, ole sa kas või kriitik kui selline. Ikka hinnatakse toit naise küsimuse peale kindla B plussiga, vahel ka A miinuse või koguni puhta A-ga. Aga kopsimise amplituud võiks olla kolm korda kolme löögi pausidel selgemini laiali tõmmatud. Muidu kostuvad nuia matsud vastu lage liiga üksteise otsa, nagu koer lööks sabaga vastu põrandat, ja see võib osutuda häirivaks valesignaaliks. Auditiivne sfäär vajab viimistlust ja peenust.


Uue Eesti elu pakub nüüd keskealisele eesti mehele lisaks tuhandet ja üht muud head ja paremat kui lihtlabane söök. Kõik sõltub valikuvõimalustest, aga arvata võib, et nn keskmisel keskealisel eesti mehel pole need võimalused kuigi avarad. Näiteks Vahemere-äärsest villast ja kahekümneaastasest tibist ära hakka enam üldse unistamagi.


“Võta vikat kätte ja mine niida kraavi kaldad puhtaks!”


Naine piriseb terve päeva kõrva ääres nagu parm, leiab igasuguseid tüütuid majapidamisülesandeid, mida ei pruugi aga järgida.


“Niidetakse varahommikul või õhtul hilja, kui rohi on niiske ja päike ei põleta.”


“No siis tõsta muruniiduki rattad maksimumkõrguse peale!”


Muru mahatriikimine on universumi üks lamedamaid töid, aga las naine nühib, nagu pool Eestitki õigeks peab. Modernsemat sorti keskealine eesti mees urravat muruniidukit naljalt tõukama ei hakka. Tema riistad on haamer, kirves, saag ja vikat. Väheks hakkab jääma neid linnalähedasi keskealisi eesti mehi, kes mõistaksid vikatit pinnida ja luisata, varahommikul niita.


Tegelikult ega see suvi keskealisele eesti mehele otse hõbekandikul midagi pakkuma ei tüki.


Tuleb ikka ise silmad ja kõrvad lahti hoida, et uuest ja huvitavast kinni haarata. Maksavad teadmised ja kogemused, mida üldse teha tasub. Näiteks isegi jaanipäev on nii läbikulutatud, oma ribigrillimise ja õllejoristamise põhikäikudes aina korduv jaskar, et sammud kohale kuidagi pika nokaga. Külavanem on oma kulu ja kirjadega maailma kolmandalt õllemeistrilt 45 liitrit vilja­mõdu tellinud, juba mitu kappa liiguvad käest kätte ja võimas lõke lõõmab allatuult nurmele, nii et mühiseb. Hakatuseks tantsitab keskealine eesti mees 82aastast eite, kelle puus aga ei luba pikemalt murul tammuda. Siis haarab ta 43aastase, kelle järel keerutab 63aastast külavanema manni, ja siis jälle 43aastast, kes on juhtumisi keskealise eesti mehe enda keskealine naine. Peaaegu kõik jaaniku naised saab ära keerutatud, sest palju seda küla siin enam õieti järel ongi. Üle poolte on nii või naa pensionile määratud, kõva keskiga möllab koos mõningate hälbimustega.


Pärast, pimeduses, külavanema aias, kus peetakse jaaniku aftekat, kaanib keskealine eesti mees end umbe ja kukub kusagil, vist vastu kiviaeda, endal ribi sisse. Tunda annab see alles järgmisel päeval, kui pilt koos näriva valuga ette tuleb. Siis on maja oigamist ja ägamist täis ning varahommikusest niidust pole enam juttugi.


Ma arvan, et kuigivõrd õnnelik on see keskealine eesti mees, kes puhkusel ja tööl erilist vahet ei tee ning kui ta parajasti midagi ette võtab, teeb seda mõõduka innu ja rõõmuga.