Viktjuk ja Woland

Mihhail Bulgakov.
“Meister ja Margarita”.
Roman Viktjuki teatri külalisetendused 5. ja 6. veebruaril Tallinna Vene Kultuurikeskuses.

Teave, et Tallinnas käis läinud nädalal üks tänase vene teatri ikoonlavastajaid Roman Viktjuk oma versiooniga Bulgakovi “Meistrist ja Margaritast”, tuleb eesti kultuurihuvilisele ilmselt üllatusena – omakeelne meedia sellekohast infot ei jaganud. Ja polnud ka põhjust lokku lüüa, sest kahel õhtul jätkus Vene Kultuurikeskuses huvilisi niigi parterist laeni. Ning ehkki lõpudefileele ei ilmunud Meister isiklikult, sai vaatajaskond sedavõrd täiuslikult illumineeritud, et finaali kirgedest köetud kliima meenutas pigem rock-kontserti.

Viktjuk paistab tänaseks olevat jõudnud sellesse õnnelikku seisu, kus nördinud jälestajate lõrin ühelt ja andunud pooldajate hosianna teiselt poolt on liitunud võimsaks ažiotaažikooriks, mis ei lase tema tegemistel niisama lihtsalt orbiidilt ära vajuda. Viktjuki teater – haruldane mikstuur kõrgkultuuri elementidest, närtsinud staaridest, rafineeritusest, ekstsentrikast, vesisest homoerootikast ja perfektselt halvast maitsest – on kujunenud kaubamärgiks, mis oma missiooni näeb eelkõige elitaarkirjanduspärandi (Genet, Wilde, Nabokov) lavalistes ümberjutustustes, presenteerides neid tänase tarbija seisukohalt tänuväärselt “söödavate” ja atraktiivsetena.

Seda nõuet järgis ka vastnähtud Bulgakovi-tõlgendus: kestus alla kahe tunni (ükski minu vaatajakogemuses leiduv “Meister ja Margarita” – Juri Ljubimovi, Oskaras Koršunovase ja Mati Undi lavastused – pole hakkama saanud vähem kui neljaga), ohtralt tantsunumbreid ja gümnastikat, melodramaatilist ägamist ja satanismi dünaamikat. Lisaks muidugi iseäranis meestegelaskonda painav autoerotism, mis sunnib neid pidevalt tõmblema, ennast näppima, ülakeha katvaid tekstiile kinni ja lahti nööpima.
Samas ei saa väita, nagu oleks pakutud vaid kaootilisi passusi Bulgakovi teemadele. Kaugel sellest, tegu oli isegi väga selge kontseptualismiga, mille kujundasid laval laiutavad Lenini ja Stalini hiigelkolbad, silma lõikav katmata elektripirn ja statistide võimlemistundide kohustuslikud maikad-püksikud. Ligitõmbava, peadpööritava pahelisuse triumf kolme tühjakspigistatud kauna (Meister, Margarita ja Bezdomnõi) üle.
Usun vaimusilmas nägevat, kuidas mõnigi eluaegne Stanislavski apologeet tunneb sellise maneerliku karnevali peale käsi rüppe langevat: milleks küll pooltoonide otsingud ja hingevärinate härmaniidistik, kui Viktjuk, näe, paneb lihtsalt makil volüümi peale ja laseb hästiarenenud rindkerelihastega apollol korraks hõlmu lehvitada – ning kõik justkui toimib!
Viktjuk kui osav okultist, silmamoondaja, tänapäeva Woland? – mõtlesin, kui tüki lõpetanud Stalini kõnetekst helilindilt läks üle kohalviibiva publiku ovatsioonitormiks. Mis kokku andis asjale muidugi eriliselt kahemõttelise värvingu.

Mõistagi mängis Viktjuki ja tema tõlgendusega suurepäraselt kaasa Vene Kultuurikeskuse ajastuautente interjöör: tolmunud kipspead, laemaali lõikuspidulised ja sirp-vasar. Kaasa arvatud etenduse ajalgi rõdult kostvad valjud sõnelused istekohtade pärast ning eeskojas naisasotsiaaliga käsikähmlev turvamees. Muide, samas rippunud afišid andsid teada, et lähitulevikus gastroleerivad Tallinnas näiteks Alla Pugatšova, Valeri Leontjev ja Ljudmila Gurtšenko. Kelle büdžetti see just lappimatult auguliseks ei löö (piletihind küünib kuni 700 kroonini), kindlustab endale idanaabri eksootikast tiine õhtupooliku.