Viljo Anslan"'Aadlimäng"'
Aastal 2001 alustas kirjastus mereromaanide sarja, esimeseks autoriks muide Ain Kalmus ("Soolased tuuled"), kes tuntud ikkagi ju religioosse kirjanikuna.
Anslan on tohutu kogemustepagasiga pootsman, pootsmanist kirjanikke, pealegi veel viljakaid, leidub ilmselt väga vähe. Romaan köidab algusest peale, mingit sissejuhatust pole, autori alter ego astub ühe äsja meie lipu alla toodud väiksema kaubalaeva pardale, et teha tööd Euroopa vetes. Ta peab olema õnnelik, et pärast pealesunnitud pausi võimalus ikkagi anti, oli ju merelaevandus venelaste kätes, kes meelsamini kutsusid tööle Venemaa avarustele siirdunud sõpru kui kohalikke eeskujulikke rügajaid. Laevas on ju nii hea ja odav tina panna. Peategelane aga ei võta tilkagi. Selle nahka peategelase pootsmanikoht lõpuks lähebki. Romaan on realistlik, väga palju on põnevusega haaravat laevaelu töist argipäeva, karakterid tulevad ilmekaina otse elust, intriigid on tehtud selgemast selgeks. Peategelane pole intrigant, loeme, et ta on haritud, kogenud, ennast maksimaalselt rakendav mees, kes on teistelt nõudes diplomaat. Eraelust on tema puhul vaid paar kibedat rida, põhjus ei selgu.
Raamatule annab erilise mündi tegelase mürgine iroonia, olgu laevandusäri kohta laiemalt või näiteks laevanduse juhtide, taas tärkava laevandushariduse, hullude kaptenite jne pihta. On kibeda ütlemisega, vahel siiski liiga pikalt arutlev "puust ette tegija". Pole hullu, hull kipub tihti olema keelekasutuse rohmakus. Vist tahtlikult toimetajast mööda purjetatud teos.
