Kloostri käekäik pärast 1577. aasta purustamist tuletab meelde, et miski ei kao jäljetult, vaid eksisteerib lihtsalt teisel viisil edasi. Näiteks kloostrialevist võinuks teistsuguses kontekstis aga korralik linn saada.

Klooster ise on samuti ümbrust vorminud. Nii mõjutas Viimsi mõisa kalmistu rajamist kloostri kõrvale suursugune naabrus. Eelmise sajandivahetuse paiku toimusid siin väljakaevamised, mis andsid olulist tuge baltisakslaste seisuseuhkuse kujunemisele rahvusuhkuseks.

 Mida kirjutada viimastest aastakümnetest, kus “Viimse reliikvia”- teemalised mobiilihelinad ja lööklaused on argipäev? Raamatu põhjalik algusosa ja tänapäeva hajuv lõpuosa jätavad võimaluse, et Pirita kloostri hoonet saaks kaugemale või lähemale minevikku minnes edasi käsitleda.