Kui ma eesti kirjanduses millestki puudust olen tundnud, siis on see kirjanik, kellel oleks selgeid Roald Dahlile omaseid jooni – suurepärane jutustamisoskus, veidrus, lühidus, absurditaju, oskus balansseerida julmuse piiril selliseks ometi muutumata, mingi tajutav cool. Muidugi võib kohe väita, et pole vaja kaugelt otsida, sest Andrus Kivirähk ongi see, kuid minu meelest pigem mitte. Kivirähk tundub mulle läbinisti hea, tema inimesed on tublid, kuid tihti isegi taotluslikult veidi igavad. Dahli juttudes aga valitseb tunne, et isegi siis, kui kõik on kenasti, ootab ukse taga mingi ebameeldiv üllatus või koguni õnnetus.

Äkki nüüd läheb õnneks? 

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: