Viru videoväravad

Linnar Priimäe idee taastada Viru väravad, et piiritleda täpsemalt Tallinna uue ja vana linna piir, mõjub muinsuskaitsjatele nagu kunstimuuseum Tõnis Paltsile.  Selline reaktsioon oli ootuspärane, sest eesti muinsuskaitse üldjuhul ei poolda hävinud ehitiste taastamist. Sellist restaureerimispoliitikat peetavat mujal maailmas (mis koht see selline on?) aegunuks, öeldakse. Kuid mulle tundub küll, et meie ettevõtlik tegelikkus sisaldab kõige erinevamaid ja vastandlikumaid vanalinnapoliitikaid.

      Igaüks, kel silm peas, näeb ju, et tänast totaalselt kaootilist vanalinna ehituspoliitikat dikteerivad kinnisvaraspekulandid, sülitades vanalinna kaitsetsooni ettekirjutustele. Fassaadimoonutused kasvavad vanalinnas kiirenevas tempos, värdarhitektuuri kohtab nii Toompeal kui all-linnas. Näiteks, koleda õuejuurdeehituse saanud Stenbocki maja katusel laiutavad inetud kaaraknad on muutunud juba tüüpiliseks kogu vanalinna katusmaastikus. Tornide väljakul lubatakse aga ehitada vastu linnamüüri uus elamu. Miks ei kuule ma nende juhtumite puhul ühegi vanalinna miljööväärtuse eest vastutava ametniku või müstilise SAPA protestihäält?      

        Mis aga endiselt ootab taastamist, on Tallinna vaekoda. Eelmisel aastal otsustati linna tasandil viimaks ometi üles ehitada kuulus Nõelasilm Harju tänaval ja see on märk positiivsest mõtlemisest.   

Ma ei tea, millist väravarekonstruktsiooni mõtles Priimägi. Ise kujutan eelvärava kaart ette mitte kivimüürina laotuna vaid videoprojektsioonina, mis pigem vihjab, markeerib vanalinna piiri.  Kui ei passi taastada kivis ja mördis, võiks seda teha vähemalt imaginaarselt. Elame ju kujutlustemaailmas!