Visioonid tasasel maal
Tsiteerin sissejuhatuseks inglise kirjaniku Edwin A. Abbotti üht romaani: Ma nimetan meie maad Tasamaaks, mitte sellepärast, et me teda nii kutsume, vaid et seda Sulle, kallis lugeja, kellel on eelis elada ruumilises maailmas, mõistetavaks teha. Kujutlege hiiglasuurt paberilehte, mille peal on Jooni, Kolmnurki, Ruute, Viisnurki, Kuusnurki ja muid kujundeid, mis selle asemel, et paigal püsida, liiguvad tol pinnal vabalt ringi; samas ei ole neil võimalik sellest kõrgemale tõusta või madalamale vajuda. Nad sarnanevad varjudele, ainult et on kõvad ja nende ääred helendavad. Seda endale ette kujutades saad Sa küllaltki hea ettekujutuse mu maast ja kaasmaalastest" (Edwin A. Abbott "Flatland", lk 3–4).
See ei ole alati nii olnud. Kui pärimused tõele vastavad, siis umbes pool tosinat sajandit tagasi või isegi rohkem heitis värvirõõm mõnda aega üürikest sära meie esiisade eludele. Üks salapärane isik – Viisnurk, kelle nimest esineb mitmeid variante – avastas juhuslikult lihtsamate põhivärvide koostisosad ja maalimise algelise tehnika ning alustas kõigepealt oma maja kaunistamisest, siis oma orjade, ka isa, poegade, pojapoegade; ning jõudis lõpuks iseenda ülevärvimiseni. Tulemus, mis oli ühtaegu ilus ja ka käepärane, tekitas paljudes huvi. Ükskõik kuhu Kromaatikud – nõnda nimetavad usaldusväärsed allikad neid värvide harrastajaid – oma kirevate kontuuridega ka ei saabunud, tekitasid nad otsekohe tähelepanu ja lugupidamist (Samas, lk 31–32).
Nõnda kirjeldab isik, keda nimetatakse ka Ruuduks, maad, millel ta elab ning millel ei ole kolmandat dimensiooni. Sellegipoolest pulbitseb seal elu. Kujundite olemist ning siseheitlusi selgitades loob Abbott lugeja jaoks ootamatult elava, kummalise ning emotsionaalse maailma.
Kunstihoone galeriis avatud Avo Keerendi näitus oma vilka ja elava, väliselt justkui lihtsatest, peaaegu geomeetrilistest kujunditest koosneva maailmaga, mis tänu oma sisemiste arenguvõimaluste totaalsele realiseerimisele on tegelikult väga rafineeritud, meenutas mulle Abbotti romaani tegelasi ja nende siseheitlusi oma tunnetuse võimaluste ning vabaduste üle.
Keerend on loonud üle poole sajandi, jõudes tänaseks selle küpsete kunstnike juures kirjeldatud olemisviisini, mille juures miski ei paista enam takistavat suurepärase kunstitöö valmimist; pilte näib tulevat nagu küllusesarvest, mõte töötavat samasuguse peatumatu sisemise jõuga, nagu toimivad loodusjõud. Piiramatu sisemise vabaduse tunnetus avaldub igas pildis.
Viimastel aastakümnetel on Keerendloonud eelkõige abstraktset graafikat. Iga töö kujutab endast täiuslikku omaette maailma, iseloomustades kunstniku tegevust lõputu, lõbusa mänguna lõigatud paberiga, mis voolab nagu aeg sõrmede vahelt. Oranžid, punased, lillad, rohelised ruudud ja ringid keerlevad nagu tuules, kuni lõpuks aegamööda ringeldes maha langevad, leides eksimatult just antud kontekstis oma ainuõige koha. Täiuslikult lõpetatud ja tasakaalustatud tulemus kannab eneses ometi ka loomeprotsessi sulgkergust.
Kui Keerend veel paarkümmend aastat tagasi eelistas abstraktsetes kompositsioonides puhtamaid värve, siis viimastel aastatel on tema poolt valitud värvid rohkem sordiini all hoitud; sellest hoolimata keerleb igas teoses kõik ühe keskse värvilise aktsendi ümber. Valge taust oma lõputu puhtusega on nende tööde oluline koostisosa, andes teostele siiralt esteetilise, neutraalse ilme. Eelistatavalt oranž või lilla kujund on diskreetselt paigutatud näiteks hallika, kujumuutva raami sisse, mis areneb koos seesoleva "peategelasega" kunstniku poolt valitud suunas.
Kujundisse programmeeritud nihe puudutab kogu pilti; aimatav liikumine äärte suunas näib levivat loogiliselt nagu aeglane maavärin, mis algab epitsentrist. Ümarad vormid põimuvad kaarjalt ("Visioon" XIII, 2005; "Tung" XXIV, XXV, 2003); teisal pudenevad fantaasiad ruudukujuliste tükkidena nagu üksteisest väljakasvavad tikutoosid. ("Labürint" I–IV, 2004) Ja veel kord, kõik osad on omavahel seostatud kunstniku eksimatu kompositsioonivaistuga, nagu sümfoonias helid.
