Visuaalselt rafineeritud koguperenekrofiilia
Superkinos jookseb juba mõnda aega PÖFFil esilinastunud Tim Burtoni nukufilm "Laibast pruut". Fännid on seda kui "The Nightmare Before Christmase" ja "Beetle Juice’i" järeltulijat pikisilmi oodanud. Burtonit tundvale ja seega eelarvamustega vaatajale valmistab "Corpse Bride" kindlasti mingitmoodi üllatuse.
Filmi peategelane Victor (kes meenutab nii väljanägemise kui miimika poolest tüütult palju oma "häälepaelu", Johnny Deppi), on keppjalgadel unistajaäpu, täpselt nii käpard ja kohmakas, kuivõrd kõrgelennulised on tema filosoofilised mõtted. Victoria (Emily Watson) on sinisilmne tütarlaps, kes suurema osa elust veedab kamina ääres tikkides ja printsi oodates. Juhuse (ehk vanemate) tahtel toob aristokraatliku ning tõusikliku perekonna vahel sõlmitud abielu noorteni paljuräägitud ja -oodatud armastuse esimesest silmapilgust. Ent filmi süžee huvides pole kõik ju ometi nõnda lihtne. Pärast pulmade peaproovi häbiväärset ärakäkkimist naitub metsa vahel julgust koguv Victor täiesti ettekavatsematult ühe kena ärasurnud tütarlapsega (Helena Bonham-Carter, režissöör Burtoni praegune kihlatu).
Erinevalt Victorist usub oma pulmapäeval õnnetu otsa leidnud sireda säärega (ja teise sääreluuga) laip jäägitult elavate ja surnute vaheliste suhete võimalikkusse. Peagi jõuab ta siiski jälile kurvale tõele, et tema verivärskel peigmehel on ka teine naine, väidetavalt lausa kihlatu (kes tagatipuks on ka elavate kirjas)! Teemat koomiliseks melodraamaks tobedate ja samakõlaliste muusikanumbrite saatel on nüüd küll ja veel.
Tavaliselt kujutatakse surnuid igavate ja madalalaubaliste zombidena, kellel mõlgub vaid üks kinnisidee mädaneva lauba all. Ent unustage "Dawn of the Dead". Unustage "28 Days Later". "Night of the Living Dead" valetas samuti. Burtoni hauast tõusnu on imekaunis pikaripsmeline pruut, kel suured tunded hinges ning eesmärk haruldaselt üllas – leida see üks ja õige. Ja mitte tema ajude imemiseks (nagu eelmainitud linateosed teile rääkida võisid). See kergelt mädanev neiu soovib tõepoolest vaid sõrmust sõrme ja soojust südamesse (enne kui too orgaaniline elund lõplikult laguneb).
"Laibast pruut" loob visuaalselt ootuspärase burtonliku maailma: maakoore peal näeb elu välja hall, vihmane ja õnnetu, elavad inimesed näitavad end eranditult nende ülbete ja enesekesksete kesk-euroopa zombidena, kellena oleme harjunud kinolinal nägema hauakivi alt väljaroomavaid lihasööjaid. Teispoolsuses seevastu (vabandage vastuolulise väljendusviisi eest) kihab värvikas elu, mis ka kõige lennukama kultuuriklubi laupäevaõhtutele silmad ette annab. See on varietee ja lauas teenindamisega bakhanaal, mis põlgab maa peale jäänuid. Pärast surma on kõik võrdsed – ka endised vaenlased tõstavad koos õllekappa, keerutavad jalga ja ajavad laulujoru. Victor tunneb end ema põllesabast lahti pääsenult vaba mehena, ent kohusetundliku noorukina hakkab peagi muret tundma elavate hulka jäänud Victoria saatuse pärast. Algab lugu meesterahva kahtlustest kahe vastandliku maailma (ja naise) vahel, üritades säilitada oma identiteeti (ning südamelööke). Kumma valib Victor – igavese õnne teispoolsuses või pruudi, kel põskedel puna?
Peamiseks vaatamisväärsuseks ei peagi kõnealuse filmi puhul olema kaasahaarav süžee (mis ideena on tegelikult päris õõvastav) – selle koogi moosiks on uskumatu pildiline ilu. Erinevalt laialt levinud kergemeelsest arusaamast ei ole "Laibast pruut" mitte arvutianimatsioon. Tegu on ehtsa nukufilmiga, kus kaamera ees on etlemas imelised karakterid täis roostevaba terast ja silikooni. Ametlikel andmetel kestsid selle filmi võtted 52 nädalat (võrdluseks – keskmine mängufilm võetakse linti umbes kolme kuuga).
"Laibast pruut" peaks olema Burtoni fantaasiaga ülekallatud lõik ühest vene muinasjutust. Oma ülimas lihtsuses kannab see seebiooperlikult perversne lugu lõpuni välja küll, ent ka oma lüheldase 75minutilise kestuse jooksul tundub asi kohati venitatud.
"Laibast pruut"
Režissöör Tim Burton. Häälepaelad Johnny Deppilt, Helena Bonham-Carterilt, Emily Watsonilt jt.
Alates 31. detsembrist kobarkinos.
