Vita longa, penis brevis est

Noore naisterahva unistuste tähistaevas hõõrutakse Eestis killustikuks, nendib Hans H. Luik uuemates Eesti naiste kirjutatud romaanides korduvaid mustreid avastades.

Rahva Raamatus raamatuid sirvides valdab mind tihti süütunne kõigi kannatuste pärast, mida eesti mehed oma naistele üha põhjustavad. Hellusepuudus; viitsimatus mõranevat suhet tahtejõuga kokku liimida...Kas jälle kurb jutt meie väljasuremise põhjustest? – küsisin endalt, kui sirvisin kõige uuemat niisugust.

Kintz Kinzenbergi

romaani “Ma olen kole”.

Sirvisin, istusin, süvenesin ja näe, ostsingi. Selles naistekas oli ootamatult värsket irooniat, samas ka selliseid lapsusi nagu näiteks sõna “ülesse” kasutamine. Jutt kulges nagu paljudes kättemaksukontori-romaanides ikka. Eesti naine avastab, et on elanud poolikut elu mõttetu eesti lunni kõrval, ja kuna noorusliku ilu krediitkaart hakkab tühjenema, ei ole enam teist korda eksida võimalik. Erinevalt meestest, kel pärast esimest suhet on ju aega küllalt – vita longa, penis brevis est –, hakkab naistel hüsteeriliselt kiire. Hüsteeriline sõim tabab neis juttudes ka eelmist meest. Arusaamatu, kuidas need veart naised

Kärt Hellerma, Kerttu Rakke, Kadri Kõusaare, Helen Eelranna, Maarja Kangro

ja teiste autorite teostes üldse on sattunud selliste meeste otsa? Meestegelaste valik on õnnetu nagu Eesti filmides: valida ongi kas mölakate või vaiksete luuserite vahel. Eks leidke eesti naisele üks väärt mees “Sügisballist”, “Kirjadest Inglile”, “Mina olin siin”, “Magnusest,”, “Püha Tõnu kiusamisest” või “Kormoranidest”. Kintz Kinzenberg kirjutab näiteks mehest, kelle “hingekarvad on hallid”. Jumal hoidku.

Loe Hans H. Luige kirjandusanalüüsi edasi paberlehest või tasulisest artiklist.