“Eesti rahvusväeosad 1917–1918”
Argo, 2008. 312 lk.
Miks on see raamat huvitav lugemine
sõjaajaloolastele, on vist ütlematagi selge. Miks aga peaks ta
huvitama laiemat lugejaskonda, vajab natukene rääkimist. Esiteks ei
teata tänapäeval eriti palju sellest, kuidas konkreetselt tekkisid
Eesti territooriumile 1917. aasta Veebruarirevolutsioonile järgnenud
perioodil esimesed rahvuslikud väeosad. Laiemale lugejaskonnale on
teadmata ka nende formeerimise eellugu ja juriidilised alused. Seda lünka
täidab Lokk oma raamatuga suurepäraselt. Teiseks. Eesti Rahvaväe
tuumiku moodustasid Eesti diviisi koondatud võitlejad – eilsed
Vene keisririigi armee sõdurid. Just nende meeste verega võideti
28. novembril 1918 alanud Vabadussõda. Raamat käsitleb ka tollastes
Eesti väeosades ja sõjaväeformeeringutes valitsenud
poliitilist meelsust. Kirjeldatud on sõdurite olmet ning kasarmuelu.
Nimeliselt on ära toodud kõikide loodavate sõjaväeosade
ohvitserid. Esitatud on väeosade struktuur. Raamat on varustatud rikkaliku
fotomaterjaliga ning igal esitatud materjalil on allikaviide, mis teeb kogu
raamatu tõsiseks temaatiliseks teatmeteoseks. Esimese Eesti diviisi
ülem alampolkovnik Johan Laidoner ja tema staabiülem alampolkovnik
Jaan Soots on vaid pisike osa nendest meestest, kes Lokki raamatus ära
toodud. Lisaks on käsitletud Viljandis loodud Eesti ratsa-polgu loomist ja
eraldi on juttu 1. Eesti suurtükibrigaadist ning Eesti jalaväediviisi
inseneriroodust. Raamatu lisades on põhjalik kogumik arhiivimaterjale.
Pole vist ainsatki tahku, mida autor oma raamatus rahvusväeosade
formeerimise ajaloost kahe silma vahele oleks jätnud. Huvitav lugemine
kõigile asjahuvilisele.
