Vitalic “Flashmob”
Kui Vitalic nullindate alguses “kuulsaks” sai (enamikule teist ei ütle tema nimi kindlasti midagi), siis oli tema muusika jõud selle kiirus. See oli hämmastav, kuidas tema tollal vähestel lugudel, nagu “La Rock” või “I Prefer Cocaine”, õnnestus kuulajaid oma kiiruse, järelejätmatusega orjastada. Nagu vormeliäss, kelle aparaat näib olevat saavutanud sirge lõpus oma tippkiiruse, ent ikkagi leiab piloot masinast tagavara gaasi juurde panna ja robot kordab tiimiraadiost sulle kõrva “dance like a machine”. Sinu keha, mida sa päris hästi ei saa tegelikult panna nende lugudega kaasa liikuma, n-ö sünkrooni viia, alistub sellesamase võimatuse käes tardunult, aga mõnu täis.
Sellelsamusel “Flashmobi” plaadil on ajamasin oma hammastega kallal käinud. Paljutki, mida Vitja aju on siin kokku sünteesinud, oleme meie, kuulajad, kes me aja ja muusika kulgu jälgime, prantsuse elektroonilise muusika lavkast juba mitu korda ostnud. Olgu selleks, kui kohatu see ka ei näi, jeanmicheljarrelik sentimentaalsus või tänbapäeva prantsuse artistide populariseeritud rokkiv electro. Plaadi nimilugu on küll säilitanud midagi Vitalicu varasemast totaalsusest, mis teda ka tegelikult ülejäänud artistidest enim eristab. Teiseks teeb rõõmu pala nimega “Beneluxi Terminaator”, mis oma otsekohesuses võiks üles koorida näiteks diskoteegi parketi. 6
