05.04.2007, 00:00
Võimas on surm, veel võimsam on arm?
Saalomon
“Laulude laul”
Heebrea keelest tõlkinud ja kommenteerinud Vello Salo. Loomingu Raamatukogu 2006/34. 72 lk.
Ülemlaulu, Vana Testamendi Kirjade hulka kuuluva raamatu loojaks on sageli peetud Saalomoni. Ülemlaul on kogumik lembelaule, mida esitavad vaheldumisi mees ja naine (kuningas ja tema mõrsja) ning mis pärinevad umbes 7.–4. sajandist enne Kristust, olles arvatavasti varasemast ajast pärinevate laulude töötlus. Seda hämarapärast teksti on tõlgendatud mitmeti ja ilmselt mitte kunagi ammendavalt. Peetud on seda Süüria pulmalaulude koguks või seostatud sumeri viljakusriitustega. Judaistlikus traditsioonis kujutab Ülemlaul Jumala ja Iisraeli suhteid ja juutide pääsemist Egiptusest, mida loetakse sünagoogis ette paasapüha ajal. Kristlikus tõlgenduses kirjeldab Ülemlaul Kristuse ja Kiriku (või uskliku hinge) vahelist armastust. Ülemlaul on mõjutanud paljude rahvaste intiimluulet ja müstilist lüürikat. Umbes nii seisab lühidalt kirjas Eesti Entsüklopeedias.
Eeskätt tulekski just silmas pidada, et Ülemlaul inspireeris keskajal ja ka hiljem paljusid müstikuid ning seda peeti pikka aega pastoraalseks luuletuseks, mis kirjeldas armastust hinge ja Kristuse vahel. Kuid meieni on teos jõudnud väga muudetud kujul. Ilmselt lisasid heebrea toimetajad sellele palju laule, mis ei sobinud keskse teemaga kokku, kuid samuti muutsid nad järjekorda, nii et raamat muutus üsna arusaamatuks.
Esimesed kommentaarid Ülemlaulu kohta kirjutab Gregorius, Elvira piiskop neljandal sajandil (Elviraks nimetati sel ajal Granadat). Nendes nähakse Ülemlaulus Kiriku armastust Kristuse vastu, lisades sellele ka vastava sümbolite tõlgenduse. Hiljem järgnevad teised tõlgendused ja kommentaarid ning eriti palju kirjutatakse neid keskajal. Enamik kommentaatoritest näeb Ülemlaulus hinge armastust Jumala vastu. Kuid samuti inspireerib Ülemlaul suure hulga ladinakeelset luulet, milles tõlgendused teatud mänguruumi piires varieeruvad. Tegemist on luulega, mis vajab mõistmiseks väga põhjalikku piibliluule tundmist, kuid väga suurt rolli mängib ka intuitsioon. Alles seejärel saavad selle luule värvingud ning vihjed mõistetavaks.
Üks kuulsamaid müstikuid, kelle geniaalne luule võlgneb tänu Ülemlaulule, on ávila Teresa aatekaaslane Juan de la Cruz (1542–91) Hispaaniast. Teatud piirini kuulub ka tema “Hinge laul” (Cántico espiritual) sedasorti luule hulka, mille peateemaks on hinge Jumala-otsingud, müstiline ühinemine Jumalaga ning nägemus õndsusest, ja kuna autor pidas Saalomoni Ülemlaulu samal teemal kirjutatud allegooriaks, siis kasutas ta loomulikult ka sama verbaalset materjali, millega Jumal oli Saalomoni inspireerinud. Aga kuna ta kirjutas oma värsid hispaania keeles, milles sel ajal puudus Ülemlaulu tõlge, siis sündis ühendus vanadest ja uutest elementidest, mida pole võimalik leida varasemate ladina keelt kasutavate autorite loomingus.
Ka Cruzi loomingus õhutavad pühendumist mäed, puud, looduse vaikne üksildus. Kuid hingerännaku järgmises faasis tuleb juba unustada kõik ümbritsevad asjaolud ning vaim peab piirduma ainult iseendaga. Ning lõpuks, olles saavutanud ühinemise Jumalaga, hakkavad meeled loodust tajuma teisel viisil. Hing võib siis näha, et kõik olendid saavad oma elu ja jõu Jumalast, s.t tunda Jumala kaudu tema loodut ja mitte loodu järgi Jumalat, mis omakorda tähendab, et tagajärjed tuntakse ära põhjusest ja mitte vastupidi.
Juan de la Cruz kirjutas: “Ja nii näen ma sind sinu ilus ja sina minus oma ilu; ja ma näen ennast sinu ilus ja sina ennast minus oma ilus; ja nii sarnanen ma sulle sinu ilus ja sina sarnaned minule oma ilus; minu ilu on sinu ilu ja sinu ilu minu ilu; ja nii olen mina sina sinu ilus ja sina mina sinu ilus, sest sinu enese ilu on ka minu ilu.” Eks seda väljenda ju ka Laulude Laul on hämaral viisil.
“Laulude laul”
Heebrea keelest tõlkinud ja kommenteerinud Vello Salo. Loomingu Raamatukogu 2006/34. 72 lk.
Ülemlaulu, Vana Testamendi Kirjade hulka kuuluva raamatu loojaks on sageli peetud Saalomoni. Ülemlaul on kogumik lembelaule, mida esitavad vaheldumisi mees ja naine (kuningas ja tema mõrsja) ning mis pärinevad umbes 7.–4. sajandist enne Kristust, olles arvatavasti varasemast ajast pärinevate laulude töötlus. Seda hämarapärast teksti on tõlgendatud mitmeti ja ilmselt mitte kunagi ammendavalt. Peetud on seda Süüria pulmalaulude koguks või seostatud sumeri viljakusriitustega. Judaistlikus traditsioonis kujutab Ülemlaul Jumala ja Iisraeli suhteid ja juutide pääsemist Egiptusest, mida loetakse sünagoogis ette paasapüha ajal. Kristlikus tõlgenduses kirjeldab Ülemlaul Kristuse ja Kiriku (või uskliku hinge) vahelist armastust. Ülemlaul on mõjutanud paljude rahvaste intiimluulet ja müstilist lüürikat. Umbes nii seisab lühidalt kirjas Eesti Entsüklopeedias.
Eeskätt tulekski just silmas pidada, et Ülemlaul inspireeris keskajal ja ka hiljem paljusid müstikuid ning seda peeti pikka aega pastoraalseks luuletuseks, mis kirjeldas armastust hinge ja Kristuse vahel. Kuid meieni on teos jõudnud väga muudetud kujul. Ilmselt lisasid heebrea toimetajad sellele palju laule, mis ei sobinud keskse teemaga kokku, kuid samuti muutsid nad järjekorda, nii et raamat muutus üsna arusaamatuks.
Esimesed kommentaarid Ülemlaulu kohta kirjutab Gregorius, Elvira piiskop neljandal sajandil (Elviraks nimetati sel ajal Granadat). Nendes nähakse Ülemlaulus Kiriku armastust Kristuse vastu, lisades sellele ka vastava sümbolite tõlgenduse. Hiljem järgnevad teised tõlgendused ja kommentaarid ning eriti palju kirjutatakse neid keskajal. Enamik kommentaatoritest näeb Ülemlaulus hinge armastust Jumala vastu. Kuid samuti inspireerib Ülemlaul suure hulga ladinakeelset luulet, milles tõlgendused teatud mänguruumi piires varieeruvad. Tegemist on luulega, mis vajab mõistmiseks väga põhjalikku piibliluule tundmist, kuid väga suurt rolli mängib ka intuitsioon. Alles seejärel saavad selle luule värvingud ning vihjed mõistetavaks.
Üks kuulsamaid müstikuid, kelle geniaalne luule võlgneb tänu Ülemlaulule, on ávila Teresa aatekaaslane Juan de la Cruz (1542–91) Hispaaniast. Teatud piirini kuulub ka tema “Hinge laul” (Cántico espiritual) sedasorti luule hulka, mille peateemaks on hinge Jumala-otsingud, müstiline ühinemine Jumalaga ning nägemus õndsusest, ja kuna autor pidas Saalomoni Ülemlaulu samal teemal kirjutatud allegooriaks, siis kasutas ta loomulikult ka sama verbaalset materjali, millega Jumal oli Saalomoni inspireerinud. Aga kuna ta kirjutas oma värsid hispaania keeles, milles sel ajal puudus Ülemlaulu tõlge, siis sündis ühendus vanadest ja uutest elementidest, mida pole võimalik leida varasemate ladina keelt kasutavate autorite loomingus.
Ka Cruzi loomingus õhutavad pühendumist mäed, puud, looduse vaikne üksildus. Kuid hingerännaku järgmises faasis tuleb juba unustada kõik ümbritsevad asjaolud ning vaim peab piirduma ainult iseendaga. Ning lõpuks, olles saavutanud ühinemise Jumalaga, hakkavad meeled loodust tajuma teisel viisil. Hing võib siis näha, et kõik olendid saavad oma elu ja jõu Jumalast, s.t tunda Jumala kaudu tema loodut ja mitte loodu järgi Jumalat, mis omakorda tähendab, et tagajärjed tuntakse ära põhjusest ja mitte vastupidi.
Juan de la Cruz kirjutas: “Ja nii näen ma sind sinu ilus ja sina minus oma ilu; ja ma näen ennast sinu ilus ja sina ennast minus oma ilus; ja nii sarnanen ma sulle sinu ilus ja sina sarnaned minule oma ilus; minu ilu on sinu ilu ja sinu ilu minu ilu; ja nii olen mina sina sinu ilus ja sina mina sinu ilus, sest sinu enese ilu on ka minu ilu.” Eks seda väljenda ju ka Laulude Laul on hämaral viisil.