Võimatu missioon?
Ta tahab saada pruuniks. Muud ei midagi. Pole ju palju palutud? Jumekaks. Aga mida sa hing teed, kui nahk on valge ja kunstpäike kuidagi peale ei hakka? Põrgusse kõik need eneseabiõpikud ja naisteajakirjade nõuanderubriigid, mis lubavad, et kui sa midagi väga-väga tahad, siis sa seda ka saad. Varem või hiljem. No ei saa ju! Pruuniks.
Ja seda meie naisteajakirja peatoimetajana töötav Naine (Liina Olmaru) juba teab, et kui ei saa, mida tahad, või saad kogemata vales järjekorras, siis on halvasti. Siis on väga halvasti. Loomulikult juhtub nii ainult temaga, tema läbikukkumine on erakordne, ainulaadwne ja kordumatu, mitte keegi ei saa kunagi mõistma, mida tema läbi elab. Mõni inimene ei saa elu lõpuni aru, et tegelikult ei ole meie mured üldse nii unikaalsed ja lahendused seisavad nurga taga. Moodne hingeabiteadus patsutaks nüüd kahvatule patsiendile õlale ja ütleks, et tema probleem on õigupoolest selles, et ta arvab, et ta teab, mida ta tahab, aga tegelikult pole tal õrna aimugi, mida tal vaja oleks. Ja ärge nüüd tõtake mu sõnadest ette – mina ei ole öelnud, et iga naisterahva hingehäda saab mõne meesterahvaga ravida (kuigi Luup teeb sellegi üle nalja, omal soojal moel).
Andri Luup ei tee moodsa iseseisva Cosmo-kõrgharidusega naise üle nalja mitte “Ärapanija” kombel, vaid vaatab õnneotsinguis ühiskonda laiemalt. Ta annab võtme kätte kaadritega Roy Anderssoni filmist “Teie, kes te elate” (2007), psühhiaatri kabinetist, mille ukse taha kogunevad kõik need umbe jooksnud õnnetud inimesed, kes arsti arvates isegi ei vääri õnne, sest nad on tegelikult egoistlikud ja alatud. Ja sellepärast ongi ta loobunud neid aitamast, kirjutades vaid tablette välja. Inimesed aga on kiirete lahendustega rahul. Peaasi, et midagi iseenda juures muutma ei peaks.
Tagasi teatrisse: ühel heal päeval seisab keset Naise buduaari naljakas ja otsekohene, korraga mehelik ja naiselik, kavala olemisega haldjas (Maria Peterson), kes lubab täita kolm soovi. Naisel ei tule hoobilt ühtegi pähe. Tal pole olnud aega selle üle mõelda, mida tema tahab. Mida temast tahetakse, seda teab ta une pealt. Kust niisugune saamatus? On see lapsepõlves omandatud “ära roni puu otsa, lõhud seeliku ära” käskude-keeldude järelkaja, ühiskondlike ootuste vildakas tajumine täiskasvanueas (kui ma erinen oma tahtmiste poolest, siis võib juhtuda, et ma ei kuulu varsti kusagile) või eelmainitute summa?
Ma pole kindel, et muutuse käivitamiseks on alati vaja ebamaist sekkumist, kuid tõele au andes – naine, kes vestleks oma maisema muutja, näiteks nahavähiga, ei oleks vist väga koomiline, haldjas on kahtlemata Luubil rõõmsam leid.
Süüdi on Naise ebaõnnes loomulikult ei keegi muu kui terve maailm, kindlasti mitte tema ise. Mulle meeldib hirmsasti ütlemine, et kui sulle tundub, et sinu hädades on süüdi terve maailm, siis järelikult pead sa selleks, et terveks saada, saatma ravile… terve maailma! Päris võimatu missioon, kas pole?
Luubile mitte. Ta on kirjutanud ja lavastanud suurepärase komöödia, mis ei tee vaatajat rumalamaks. Jah, ta näitab inimest rumalana küll, aga annab talle vastutasuks usu, et mitte kunagi pole liiga hilja muutuda. See ei ole muutumine muutumise pärast– et teeks täna vahelduseks teistmoodi soengu või ostaks uue telefoni – ei, see on võimaluse andmine inimesele, kes on juba valmis käega lööma.
See ei ole lihtsalt nn peegli näitamine, et vahi-vahi, mis imelikud inimesed me oleme. Etenduse finaal paneb südamele, et seda üürikest aega, mis on meile antud, ei ole mõtet kulutada enesehaletsuse, eneseõigustuse ega märterluse peale. Elada tuleb. Ebaõnnestumine koosneb kahest sõnast – “eba” ja “õnnestumine”. Nii ka elu. Kellele eba, kellele õnnestumine.
Maria Petersoni jämeda häälega võrratu lopsakas haldjas on justkui suur särav trikster. Ta luiskab ennast võimekamaks, kui ta on. Ta käivitab Olmaru peenetundeliselt ja täpselt mängitud aneemilisevõitu Naises muutumise protsessid. Ta on justkui see eluterve, mängu ilu nautiv sisemine hääl, mida me võiksime rohkem kuulata tolle kärkiva kõhna diktaatori asemel, kes hommikust õhtuni meie enesekindlust õõnestab, teatades näiteks, et me pole veel küllalt pruunid, küllalt targad, küllalt perfektsed, et end tingimusteta armastada.
Theatrumis.
