VÕIMU JA APAATIA DIALOOG
Üleminekujärgsete ühiskondade elanikud on juba mõnda aega silmitsi sama avastusega, mis ammu kapitalistlikes demokraatiates elanud inimesedki: esindusdemokraatia kaudu justkui valitsusi loovad valijad avastavad üha enam, et sõltumata sildist partei otsa ees on poliitika lõpptulemusena erinev vaid detailides. Paljud ühiskonnakriitikud osutavad, et väidetavalt demokraatlikult valitud keskvõimude asemel juhivad tänaseid riike kontrollimatud ja ebademokraatlikud suurkorporatsioonid ning nende tagataskusse pistetud ripatsid valitsuste ja parlamentide näol. Ungari sotsiaalteadlane Béla Greskovits tõdeb, et Ida-Euroopas takistavad IMFi seatud makromajanduslikud piirangud üldse poliitiliste võimaluste kogu spektri väljaarenemist. Võimu hajumine riigi käest erastruktuuridele on järkjärgult vabastanud riigi kohustusest oma kodanikele inimväärset elu pakkuda ja andnud ühtlasi majandusstruktuuridele vääramatu õiguse võimustruktuure juhtida.
AKTIIVNE PROTEST
Sellele suurte valijahulkade seas vaid resignatsiooni tekitavale protsessile on vastukaaluna hakanud kiiresti arenema protestiliikumised, mis kehtivale majanduskorrale ja finantsoligarhiat kaitsvatele institutsioonidele väljakutse esitavad ja täna isegi Ida-Euroopas kuulutavad, et vabaturu nimel ei kavatseta ükskõik millist kohtlemist välja kannatada.
Säärased eneseväljendused on olemuselt aktiivsed, teadlikust ja põhimõttekindlast kodanikust lähtuvad aktsioonid, kodanikuühiskonna parimad viljad ja ühiskonna tervise väärtuslikud indikaatorid. Inimeste organiseerumine oma huvide kaitseks, protesti väljendamiseks peaks võimu detsentraliseerima, tagasi võitma selle otsustamis- ja mõjuavaldamisõiguse, mis kaotatud ärimaailmale.
PROTESTI KÄTTESAADAVUS
Ent kas niisugused protestivõimalused on kättesaadavad enamatele kui suhteliselt privilegeeritud ja ärksatele inimkategooriatele?
Laiema üldsuse protestiavalduseks võib pidada selliseid poliitilisi valimisi, mille tulemuseks on marginaalsete või riikide ajaloost tulenevalt ootamatute kandidaatide edu. Protesti resigneerunuimaks näiteks on aga mittevalimine.
Eestis võibki jälgida, kuidas 12 aasta jooksul on rahvavõimu eufooriline valmisolek riigi tuleviku üle otsustada muutunud käegalöömiseks. Kodanikuühiskonna ja elujõulise protesti on asendanud apaatia. Poliitiline apaatia areneb pikkamööda ja seda iseloomustab abituse- ja võimetusetunne ning vihkamine. Tänane vihkamine võimu suhtes võib väga hõlpsalt osutuda sarnanevat nõukogudeaegse vihkamisega, kus riiki nähti inimeste elusfäärist väljapoole jäävana. Selline vastalisus on apaatne, passiivne põlastus, milles puudub igasugune dialoogiline või isegi konfliktne element. Apaatiagi on teatud tüüpi protest, keeldumine vastumeelsust tekitava riigi elus kaasalöömisest.
Tänaseks tunnistab see osa elanikkonnast, kelle elu on ainult halvenenud, et nad ei ole vabariigi saabumisega mitte midagi võitnud. Veel enam, inimestel on praeguseks raske tollases vabanemispüüdluses näha enamat kui intellektuaalide väljendatud sõnavabaduseihaluse ja teatud materialistlike soovide kombinatsiooni, mille tagajärg pole olnud Eesti õitseng kõigi ta elanike tarvis, vaid heal lähtepositsioonil huvigruppide vajaduste rahuldamine. Inimene, kelle sissetulekust korraga laste koolitamiseks ei piisa või kes enam adekvaatset arstiabi kätte ei saa, ei tunne lõpmatut tänulikkust, et tal on nüüd hiiglaslikult suuremad protestivõimalused. Meenutagem anekdooti sellest, et enne Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni oli tšuktšidel kaks peamist tunnet: külm ja nälg, peale Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni aga kolm peamist tunnet: külm, nälg ja piiritu tänutunne. Arvestades, et külm ja nälg on enamusele siiski just uue ajaga lisandunud kogemused, on piiritut tänutunnet sõnavabaduse ja kodanikuühiskonna tekkimise eest neilt inimestelt Eestis raske oodata. Inimene eelistaks, et tal ei oleks üldse vaja protestida ja et ta saaks oma elu rahus elada.
KOGUKONNA VASTUPANURESSURSSIDEST
Kogukonna tasandil peaks rahva- ja majandusvõimu suhtekorralduse ülesanne olema kultuuril, mitte protestigruppidel. Kogukond – eriti küla või väikelinn – peaks kujutama endast toimivat ressurssi enese elu korraldamiseks, ja seda ilma erilise formaliseerumiseta, kodanikuühendustesse koondumiseta. Kui puhtakujulises uusliberaalses kapitalismis peetakse paratamatuks kui kogukond ettevõtja tegevuse tõttu kannatab – eraettevõtja taotleb suurimat, mitte õiglaseimat kasumit – siis tegelikes kogukondades imbub sotsiaalne mõju vältimatult majandusse sisse ja paneb perumagi kapitalisti vähemalt natuke kogukonna vajadustega arvestama. Vastupanu, mis sellisel viisil eraettevõtjat mõjutab toimib mikrotasandil, igapäevaselt, lausa märkamatult, kasutades erinevaid kultuurilisi tõkkeid ebavõrdsuse suurenemisele võimus ja ressurssides. Kui ettevõtja osutub kõvapäiseks ega soovi vabatahtlikult kogukonnaga koostööd teha, rakenduvad laim, keeldumine pakutavast tööst või töölt viilimine, vargused, sabotaaž: omal moel on need kõik võimutute viisiks ohjeldada sotsiaalse vastutuseta mõjuvõimu. Ettevõtjalt ei oodata võimatut, vaid lihtsalt kogukonna ellujäämisvajadusega arvestamist.
TAKISTUSED SURVE AVALDAMISEKS
Vastupanu efektiivsus sõltub aga suurel määral sellest, kas asotsiaalselt käituv ettevõtja on kogukonnale kättesaadav: kui ettevõtja ei ela kogukonnas, mida ta oma ettevõtte tarvis ekspluateerib, on sellise vastupanu mõju parimalgi juhul liiga kaudne, et toimet avaldada. Globaalkapitalism tähendab sageli just seda, et ettevõtja ja sotsiaalne keskkond, mida ta kasumisaamiseks tarvitab, on üksteisest eraldatud. Kogukonnalt on sellega võetud võimalus kultuuriomaseks protestiks.
Eesti tingimustes tuleb arvestada veel paari asjaoluga: lõputud ja vastuolulised restauratsiooni- ja erastamisprotsessid on tõsiselt vigastanud inimestevahelisi suhteid. Lisaks on Eesti avalik areen ja mentaalsus olnud seni varjamatult parempoolne, kui mitte lausa ultraliberaalne. Ent turupõhimõtteile rajatud inimsuhted ei soodusta kogukonnahinge. Vastupidi. Kontekstis “Greed is good” – ahnus on hea – ei ole kogukonnavaimul üldse ruumi. Turuprintsiipide krooniline eelistamine muudele ühiskonda korraldavatele põhimõtetele viib kogukonna lagunemisele.
APAATIA TAGAJÄRJED
Kogukonna nõrkus ja võimetus ettevõtjat sotsiaalselt tundlikuks sundida tähendab seda, et kultuurilised piirangud ja surve suunatakse kogukonna enese siseseks mõjutamiseks, kuna ühisest väljapoole suunatud survest ei ole kasu. Nii võimendub kadeduse, süüdistamise ja ühtlustamisekultuur kogukonna sees, selle asemel, et reguleerida kogukonna ja ettevõtja vahelisi suhteid. Kaudselt pakub kogukonna iseenda vastu suunatud viha toetust ettevõtjale, kes töötajaid teadlikult madalapalgalisena hoiab. Ettevõtjatel on sellistes süsteemides õigus kohelda töötajaid tühiste mutritena kasumitootmises, mis tähendab muule lisaks mustalt tööle võtmist ja sotsiaalsete garantiide põlastamist. Selline tööandja põhjendab kiiret tööjõu voolavust joomarluse ja luuserlusega ega seosta neid protsesse töökeskkonnaga, mille ta ise kogukonnale on loonud.
Kui kogukond tervikuna ei suuda toimida sotsiaalse kontrolli süsteemina, hakkavad inimesed kasutama isiklikke strateegiad vastusena vaesusele ja eraldatusele. Oluline osa rahvastikust marginaliseerub ja pöördub selliste lahenduste poole nagu migratsioon, pisikuriteod, alkoholism, poolseaduslikud alternatiivid.
KOKKULEPE?
Kodanikuühiskonna tänane eesmärk peaks olema artikuleeritud vastupanu ebavõrdsele juurdepääsule võimu mõjutamiseks. Vaesuse ja halvatud koostöövõime taustal on eriti kahetsusväärne, kui ühiskondlik kokkulepe, mis iseenesest on väga väärt mõte, taandub eliidi filantroopsuse näitajaks, mitte ei loo sisulist solidaarsust ega toeta oma õigust nõudvaid (protesti)gruppe. Kuni võrdsuse taotlemine pole kodanikuühiskonna prioriteet number üks, on raske uskuda, et ükskõik milline kokkulepe oleks muud kui majandushuvigruppide surve ühelt ja apaatne käegalöömine teiselt poolt.
ÄHVARDUS
Sotsialistliku ebademokraatliku süsteemi alustalad uuristati läbi dissidentluse, informaalsete võrgustike, varimajanduse, kodusesse sfääri kapseldumise, iroonia ja kuulujuttude allhoovuste poolt. Ajapikku võivad marginaliseeritud, võimust ilmajäetud ja äraelamiseks illegaalseid strateegiaid kasutavad elanikkonnagrupid saavutada sama ka ebademokraatliku uusliberaalse süsteemi puhul.
