Võimu võit vaimu üle
Milline kunstnik suri? Andehunnik, kelletaolisi meil sünnib üks kord veerandsajandis.
Niisugust mängulist inimest nagu Ando on raske iseloomustada. Proovin siiski.
Diplomilt oli ta disainer-konstruktor ja seepärast kutsuti 1989. aastal Eesti Kunstnike Liidu esimeheks valitud Ando Keskküla kunstihoone koridorides irooniliselt ka Peakonstruktoriks.
Oma elutöö tegi Ando ikkagi maalija ning videoinstallatsioonikunstnikuna.
Kuid et vaim jäi selles elu lõppmängus võimule alla, selles ma Ando puhul ei kahtle. See on kurb tõdemus. Aga kas pidi üks kõigi aegade andekamaid eesti kunstnikke, kelle parimate maalide ja videotööde kohal hõljus geeniuse vaim, andma käe loojat nii psüühiliselt kui füüsiliselt kulutavale administreerimistööle? Sellega salamahti siginev kõikvõimsuse ja lõpuks karistamatuse tunne aitas omakorda kaasa jumalate lemmiku - ja selline kuulsus saatis Andot juba tudengiaastatest saadik - langemisele nii kiiresti ja ootamatult, et tema loomejõud ei taastunudki. Sellest on kohutavalt kahju.
Ja viinas ei peitunud tõde.
Ando oli meie kunstiilma erakordsemaid, vastuolulisemaid, leidlikumaid ja intelligentsemaid inimesi. Kuni aastani 2004 oli Ando karjäär ainult üks edulugu. Tähelepanuväärne maalijadebüüt (maal "Veel üks tüdruk teie sekka ...", 1969) ning kollektiivsetes häpeningides osaleja 1960. aastate lõpu poprühmituses SOUP 69, siis üks esimesi hüperrealiste 1970. aastatel (maal "Ateljee", 1977) ning uue urbanistliku keskkonnataju maalilisi defineerijaid 1970. aastate keskel (maal "Põhja-Eesti maastik", 1973), transavangardistliku (maal "Müüdi sünd", 1986) ja postmodernistliku (maal "Suur vaikelu II", 1985) kujundikeele maaletoojaid ning originaalseid arendajaid 1980. aastate esimesel poolel. Eesti kunstiajalukku läinud nelja maalija (Ando Keskküla, Tiit Pääsuke, Olev Subbi, Andres Tolts) grupinäitus Tallinna Kunstihoones 1985 on minu põlvkonna kustumatumaid kunstielamusi. Varsti hakkas Evi Pihlaku rääkima eesti maalikunsti valmissaamisest ... Järgnes võimas läbilöök Moskvas nii näitustekujundaja kui maalikunstnikuna, nii et sealsed kunstikriitikud kirjutasid Andost esimesed monograafiad!
Sealjuures polnud rutiinset tööd vihkav Keskküla sugugi produktiivne maalija, ent iga tema töö väljendab eesti kunstis midagi senikogematut. Iga ülalpool nimetatud maal on šedööver. Tema piltide lummavalt metafüüsiline ruumi- ja igavikutaju on meie kunstis midagi ainulaadset.
Pole ime, et andeka ja samas püsimatu iseloomuna ning progressiusku loojana jättis ta "valmissaanud" maalikunstiga 1980. aastate lõpul hüvasti, sest uued meediad, installatsioon ja video ennekõike, intrigeerisid ümbritseva tegelikkuse visuaalsel kodeerimisel rohkem. "Maali võiks sellises võtmes käsitleda kui superprogrammeerimiskeelt," seletas Ando tagasivaatavalt oma üleminekut maalilt videole. Revolutsioonilist kunstipoliitikat ajanud 1990. aastate Eesti Vabariik sai Ando kujul seega endale praktikas radikaalse taidejuhi ja ideoloogi, kes kureeris 1993 esimese Sorosi keskuse aastanäituse "Aine-aineta", et küsida koos Baudrillardiga: "Kas on veel kohta kujundile, mis oleks vaba hüpervisuaalsusest, läbipaistvusest, virtuaalsusest?"
Nii kriitika kui publik kobasid aga pimeduses ... Muide, koos näitusega tekitas Ando äkki sellise paljuihaldatud ja ka paljusõimatud ametimehe institutsiooni nagu kuraator.
Aga, tohutult uudishimul ik ning absoluutse intuitsiooniga nagu ta oli, köitis Andot juba elektrooniline meedia ja küberruum. Tulemuseks olid - jälle! - oma ajast ees ning rahvusvaheliselt furoori tekitavad "Interstandingud", kuhu lendas kohale eriala eliit Helsingist Amsterdamini ja Londonist Berliinini. See kõik oli nii uudne, et tekitas siis üleolevat õlakehitust. Sorry, Ando.
Milline tulevik oleks võinud Andot oodata? Ma muidugi spekuleerin, kuid kui meie rahvusvaheline kunsti-lobby oleks olnud mitu korda jõulisem, võinuks ka Ando lennata laia maailma. Erinevalt oma põlvkonnakaaslastest ei lahendanud Ando enam ammu esteetilisi küsimusi, tema probleemid olid sotsiaalsed ja kosmilised. Nii tema esimene Eesti interaktiivne kunstiteos "Always" (1995) kui Veneetsia biennaalil 1999. aastal eksponeeritud samas meediumis videoinstallatsioon "Hingus" (1999) on esmaklassilised tööd, tõestades, et Ando tundis kasutatud meediast sõltumata alati kunstis huvi jutustava tasandi vastu. Kes vaidleks vastu?
Ando elu ongi suur, võimas, mütoloogiline jutustus, milles ta justkui ettemääratult kehastas kangelase rolli. Aga ka kangelase võimetel on piirid. Ja nüüd, kui kangelane on meie hulgast lahkunud, on eriti plastiliselt tajutavad need moraalsed piirid, millest ka kangelane ei oleks kunagi tohtinud üle minna, ja mida tähendab iseloomu kasvatamine. Olgu see meile kõigile õpetuseks.
Teisalt, asutusejuhina oskas karismaatiline Ando kokku panna entusiastlikke meeskondi ja leida oma ideedele elluviijaid. Näiteks, minul, noorel muuseumiteaduril, palus ta 1986. aasta suvel kokku panna kunstifondi kogudest eesti graafikanäitus Pirita TOPi ruumidesse mingiks purjeregatiks. Ma polnud aga varem näitusi koostanud ega suutnud otsustada, mida valida. "Pane Lapini "Naisi ja masinaid" ka, sest meremehed tahavad erootikat," õpetas Ando, ja nii ma tegingi. Pärast tuli välja, et kunstifondi peakunstnikuna pidanuks ta ise seda näitust tegema, kuid ei viitsinud südasuvel asjaga tegelda. Kuid mulle määras ta kahe päeva tasuks tolle aja kohta kõva honorari - pool mu muuseumi kuupalgast.
Kunstiakadeemia värske rektorina kutsus ta tööle noori õppejõude, puistas nagu käisest tulevikuvisioone, hüpnotiseeris kuulajaid, jagas optimistlikke lubadusi. Ta oli nagu kaval, kuid sõbralik võlur, tundus, et tema käes õnnestub kõik - ka majandusprojektid. Võib-olla andis selleks alust Ando tormiline organisatoorne tegevus 1989-1992 Kunstnike Liidu esimehena, mil ta likvideeris ja kombineeris, saneeris ja mahhineeris, lõi iseseisva asutusena Tallinna Kunstihoone ja kaotas kunstifondi, aitas organiseerida non-profit-galeriid Luum (tänane Linnagalerii) ja avaldas 1992 Eesti Ekspressis prohvetliku uusaastasoovi: "Soovin heategevate organisatsioonide seadust". Sinna juurde käisid tants ja trall, Belõi Aist ja Mehukatti, totaalse vabaduse joovastus ja paduboheemlik elupõletamine.
Mulle on alati meeldinud lugeda Ando artikleid, ja ma mäletan eredalt muljet, mille tekitas üks tema positiivne ülevaade ühes 1980. aastate almanahhis Kunst - skandaalsest Joseph Beuysist. Enneolematu artikkel N Liidus! Veelgi enneolematum oli aga reprodutseeritud Beuysi foto koos Ando Keskkülale kirjutatud pühendusega. Tollastes tingimustes oli see rohkem kui lihtne autogramm, see oli solidaarsusakt "mandunud lääne dekadentsiga" ja seda ei häbenetud avalikkusele demonstreerida!
Aga Ando elaski avalikku elu. See on targa, edeva ja ilusa mehe privileeg ja õnnetus ühtaegu.
Tsiteerin mälu järgi: umbes 1990 ütles Ando ühes intervjuus, et "m äletan, et olin vist kolmandas klassis, kui otsustasin kunstnikuks saada". Nii varane iseenda äratundmine (kui seda väidet uskuda) ja kogu edasine elu tõestaski, et kunstnikukutse oli Ando Keskkülale orgaaniline valik. KuKu klubis 1989. aastal korraldatud legendaarsel stiilipeol - Salvador Dalí matustel - lavastas Ando Dalí vaimu ülesäratamise. "Vaim" ärkas kirstust ja lausus esisürrealisti apokrüüfilised sõnad: "Kui inimesed jätkavad suremist, siis on see Jules Verne'i süü - ta oli loogiline". Ando surm oli ebaloogiline, see polnud paratamatu. Kuid meie õnneks on ta looming surematu.
