Alustan sellest, et „Le Mans ’66“ on hea film. Režissöör James Mangold pole küll mingi eriline auto­huviline, ent nagu pea­osatäitjad Matt Damon ja ­Christian Bale ühes intervjuus ütlesid, tuli see hoopis kasuks. Lõpuks huvitavad meid ju inimsuhted, mitte elutud masinad, ükskõik kui suured, punased ja kõvasti mürisevad need ka poleks.

 

Sündmustik on laenatud päris elust asjade reaalset kulgu üleliia täpselt kopeerimata, kuid erinevalt filmi „Võidu nimel“ aluseks olnud Niki Lauda ja James Hunti ­duellist teatakse Fordi-Ferrari mõõduvõtust märksa vähem. Kes aga võidusõiduajalugu lähemalt tunneb, oskab siit teha üldistusi, mida filmi loojad ehk ei plaaninudki. Fordi korporatsiooni tegevus filmis meenutab väga seda, kuidas suured autofirmad tänaseni võidusõitu suhtuvad – ja enamasti läbi kukuvad. 

Avalehele
0 Kommentaari