VÄLISMINISTER KRISSU: eksvälisminister Kristiina Ojulandile varjunime mõtlemisega pole autor vaeva näinud Rauno Volmar


Eesti Vabariigi välisministeeriumi eluolu ja välisteenistus on osutunud erakordselt viljakaks kirjanduslikuks algmaterjaliks, millest on võrsunud juba terve rida ilukirjanduslikke teoseid. Tähelepanuväärseim neist on Mihkel Muti „Rahvusvaheline mees“ (1994). Nüüd lisandus neile veel üks väike heft pealkirjaga „Mullivabalt“.
Wido Moritzi varjunime taha peituv, kuid end siiski ilma erilise agaruseta varjav eksdiplomaat kirjeldab Islandi väljaku ministeeriumihoone seinte vahel toimuvat ja sealt ühiskonna muudesse organitesse ja välismaale ulatuvaid siirdeid avameelselt ja küüniliselt. Paljud endised diplomaadid pole veel sõna otseses mõttes huumuseks muutunud, küll on nad aga kujund­likult öeldes juba ajaloo kompostikastis. Eestis ongi juba terve hulk varem ühiskondlikult silmapaistvaid, kuid hiljem mingil avalikkusele teadmata põhjusel välisteenistusest lahkunud diplomaate. Kindlasti võiks sarnast ametnikuelu leida kas või majandus- või kultuuriministeeriumist, kuid seal pole sellist vastupandamatult ligitõmbavat glamuurisära, mida pakub New Yorgis, Londonis või Pariisis töötamine.

Isegi pealiskaudselt välisteenistust tundes pole raske paljusid diplomaate ära tunda. Näiteks Ralf Paomees, kes oli „nooruses olnud dissident, hiljem sarkastiline ajakirjanik ja tunnustatud väliskommentaator“, pole keegi muu kui kunagine Kuku raadio „Keskpäevatunni“ saatejuht Harry Tiido. Boris Rosenblati, „kes oli lõpetanud Moskva rahvusvaheliste suhete instituudi [–] ja kostitas suurejooneliselt oma Moskva-sugulasi“ prototüüp on Clyde Kull. Lisaks välisteenistuse direktor ja hilisem president väliseestlane Kustas Villiam Kobras, „endine hipi, poeet ja intellektuaal, kelle kabinetist kaikus alternatiivrokki“, kantsler Kalme jpt.

Eri peatükkides seiklevad erinevad karakterid kuuluvad nii või teisiti „loominguliste bürokraatide“ hulka. Need on meesisikud, kes pole oma vanuse (või reaalsusega) veel sinasõbraks saanud ja teesklevad paarkümmend aastat nooremaid, kui nad tegelikult on. Nad on pärit loominguliste ambitsioonidega võitjate põlvkonnast, kes alustasid oma tähelendu 90. aastate alguses, boheemlastena uut vabariiki üles ehitades. Nüüd on nad pettunud, sest nende ametnikuelu best before hakkab otsa lõppema, eesnääre jupsib ja noored pressivad uksest ja aknast sisse. Ametnikuelu ning soov hästi elada pole lasknud loomingul valla pääseda, kahetseb kultuuriametnik Gvidon, kuid igatsus midagi suurt ära teha on jäänud kripeldama. Nagu ka see illusioon, et veel pole liiga hilja.


Välisasjade ameti direktor oli Kustas Villiam Kobras, endine hipi, poeet ja intellektuaal, kelle kabinetist kaikus altervatiivrokki.

Illusioonide purustajat ­kehastab julgeolekuanalüütik Joonas, kelle allakäiguspiraal algab valge veini klaasist ja lõpeb Wismari tänava (raamatus Wesperi Hospital) tasulises toibutuskeskuses, vahepeatusega Valli baaris, mida raamatus nimetatakse joomakohaks „Nelly juures“. Endine diplomaat Hubert ühendab eri stseene, esitab välisministeeriumi lühiajaloo ja on raamatu lõpus kimpus tervisega. Tema kirjeldused kunagisest aktiivsest kultuurielust Eesti Vabariigi Riia saatkonnas, mida juhatas saadik „Smitt“, on elust maha kirjutatud: „Alati olid kohal ­viskiklubi liikmed, arhitekt Joel-Fidelio, disainer Klemm, ülihinnatud muusik Riks, näitleja Puppard, elukunstnik Schüts…“ Üldse on lihtsalt äratuntavaid avalikkusele tuntud inimeste prototüüpe kümneid ja kümneid, kuid reeglina pole nad leidnud edasiarendamist ega nende tembud paljastamist. Lugejale pakub lõbu lihtsalt nuputamine, kellega tegu võiks olla.

Raamatu lõpetamine on autorile kõige raskem pähkel, kuid kuidagimoodi on ta sellest välja vingerdanud. Kokkuvõttes on „Mullivabalt“ kerge lugemine eeskätt neile, kes ise raamatus kirjeldatud seltskonda tunnevad või sinna kuuluvad. Aga kõigi neil lehekülgedel seiklevate tegelaste jaoks on autoril tabav pilk ja hea sulg. Ta on nagu osav šaržijoonistaja, kes Wiiralti kohvikus istudes tema silmade ees avaneva eluteatri tegelaste portreid salvräti servale kritseldab, ainsa joonega karakterit tabades, kuid siis nad unustab ja oma pilgu kuhugi mujale pöörab.