Võitlev Eesti
Me oleme kõik kuulnud haledaid lugusid eesti rahva raskest saatusest viimase tuhande aasta jooksul. Et ristirüütlid alistasid meid, et taanlased, rootslased, poolakad, venelased, tatarlased võitsid meid, et sakslased pärisorjastasid meid ja peksid mõisatallis vitstega, et venelased okupeerisid, arreteerisid, küüditasid, saatsid Siberisse, lasid maha. Et meid ei lubatud välismaale, et me pidime parteisse astuma, et raske elu ajas jooma.
See kõik on oma piirides tõsi. Sellisel enesepildil on aga mitu ohtu
ja mis täna oluline: ta on karjuvalt ebatäielik.
Meie maailmapilt
kipub olema niisugune nagu võiks olla näiteks iirlaste maailmapilt kui nad
käsitleksid end tänaseni vallutuse-eelsete keltidena või inglaste oma kui nad
käsitleksid end anglosaksidena.
Eestlasele õpetatakse tänaseni
koolis, et ta on maarahvas ehk siis umbes seesama kristluse eelsete hõimude
kogum, kes elas siin aastal 1200. Eestlase enesepildi ideoloogia on endiselt
ärkamisaja oma. Me arvame, et sakslaste tulekuga lõppes Carl Robert Jakobsoni
poolt propageeritud muistne vabaduse aeg ning siis tuli 800 aastane orjaöö, mis
lõppes Vabadussõjaga. Siis kaotati vabadus uuesti ning õieti lõppes orjaöö 10
aastat tagasi. Nüüd käitumegi nii, et kuna vahepeal oli orjaöö, siis on sellest
parem mitte rääkida, või kui, siis ainult läbi kannatuste prisma. Mis
paratamatult muutub kohe saamatuse, osakmatuse ja hädisuse prismaks. Kas meil
on tõesti just sellist enesepilti vaja?
Me propageerime oma õnne, et
oleme rasked ajad üle elanud. Nagu see oleks mingi suur saavutus. Me räägime,
et võitsime loteriil, kuna SAIME iseseisvaks. Me ei räägi, et me võitsime
iseseisvuse tagasi, me räägime et me võitsime loteriil. Mitte nagu rahvas, aga
nagu aguli vürtspoodnik, või nagu rehepapp, kes kogemata või althõlma rikkaks
saab. Meile on omane vaadata asju nii, nagu meil enestel justkui polekski olnud
aktiivset rolli meie enda ajaloos. Ah need teised tegid, tegid meie ajalugu,
pidasid meie sõdu ja käisid meiega halvasti ümber, on tavaline hoiak.
Meie praeguse aja ideoloogid räägivad nõukogude ajast samamoodi kui
Jakobsoni aegsed rääkisid 700 aastasest orjaööst. Mõlematel on olnud omamoodi
õigus, kuid mõlemad eksivad olulisel määral. Jakobsoni ajal täitis selline jutt
kindlat eesmärki ja pidi esile kutsuma talupoegade selja sirgu ajamise efekti.
Ja kutsuski. See on ka taolise jutu piisav õigustus.
Tänapäeval korratakse orjaöö juttu seetõttu, et muul viisil ei osata oma ajalugu ja iseennast ette kujutada. Jutt kannab endas eesmärki jätta mulje, et nõukogude ajal olime jõuetud ajaloo objektid, kelle kallal tarvitati vägivalda, keda viidi kui lambukesi tapalavale ja kes ise midagi enda kaitseks teha ei suutnud.
Räägitakse kõikvõimsast nõukogude repressiivaparaadist, kõikvõimsast
KGB-st, mis teadis kõike, suutis kõike, kontrollis kõike, nuhid olid igal pool
jne.
Esile ei kutsu taoline hoiak mitte selja sirgu ajamist, nagu
Jakobsoni ajal, vaid tahtmatust ajaloost midagi teada. Pealegi, Jakobson rääkis
seda juttu ajal, mil selle rääkimine võis olla ja oligi ohtlik. Meie räägime
seda mugavusest ja võib-olla ka vastavast programmeeritusest varasema
propaganda poolt. Ning muudame oma uuema ajaloo niimoodi kellegi teise
ajalooks.
Aga kui ajaloost ei ole edasiste sammude alla tugevat
pinnast võtta, ei saa tegelikult edasi astuda.
Eelnev ei ole mingil
moel öeldud selleks, et kuidagi väita nagu teeks me kommunistlikule re?iimile
liiga. Vastupidi. Me teeme liiga iseendale, sest kujutleme end kommunismi all
liiga abitutena.
Nii et lubatagu siin täna väike eestlaste
enesepildi vigade parandus, või ütleme soojendus vigade paranduseks. Ja võib-
olla mõned abistavad meenutused selle kohta, et vaatamata orjaöö ja kommunismi
ülivõimsusest jutlustajatele, on meil tegelikult täiesti normaalne ajalugu.
Väga huvitav, nii uhkete saavutuste kui õnnetute nurjumistega. Kindlasti mitte
nutusem kui ükskõik millisel teisel rahval, aga tõenäoliselt huvitavam ja
stimuleerivam küll.
Esiteks meie rollist
ajaloos:
Siin tuleb selgeks mõelda ja selgeks tunnetada kaks
olulist küsimust, mis esmapilgul võivad tunduda lihtsatena. Esiteks, kas Eestis
toimunu on Eesti ajalugu? Ja teiseks, kas Eestis sündinud või elanud ja
tegutsenud inimesed tegid oma siinsete tegemistega Eesti ajalugu. Meie senise
käsitluse järgi on vastus mõlemale küsimusele ei. Või äärmisel juhul ainult
osaliselt jah.
Eestlane ei suuda endiselt näha oma vanemat ajalugu
muuna kui talupojaseisuse ajaloona. Kuna meie esimesed omakeelsed
ajalookirjutajad olid ise talupojad, siis arvame me ka kakssada aasta hiljem,
et Eesti kõigi teiste seisuste ajalugu läbi keksaja, uusaja kuni esimese
maailmasõjani välja, on kellegi teise oma.
Miks me enesega niimoodi teeme? Miks ei võta me omaks Eestis sündinud ja kasvanud, siin tegutsenud, selle maa asjadega seotud, siin lapsi saanud ja siia maetud mehi, kes juhtisid ülikoole, linnu, laevu, provintse, armeesid ja mõnikord ka riike. Aga kes eelkõige lõid Eesti alal taolise ise- ja eraldi olemise traditsiooni, millel suuresti rajaneb meie tänane arusaam iseseisev olemise ainuvõimalikkusest. Kellel on võõrandamatu osa meie praeguse elukeskkonna loomisel. Ilma kelleta Eesti ei oleks sugugi selline nagu ta on.
Võtame mõne juhusliku
näite. Admiral Adam Johann Krusenstern. Sündinud Hagudil Harjumaal, isa
sündinud sealsamas, surnud Kiltsil, Virumaal. Ema pärit Määrilt Virumaal.
Abiellunud Järvakandis. Õppinud Tallinna Toomkoolis. Maetud Tallinna
Toomkirikusse, milleks oli vaja keisri eriluba, sest Krusenstern nõudis enne
surma sinna matmist, kuid ametlikult enam kirikuisse ei maetud. Tartu Ülikooli
audoktor ja Õpetatud Eesti Seltsi liige ja auliige. Ümbermaailmareisija,
maadeavastaja, õpetaja, sõjamees ja merelahingute võitja, loodusteadlane,
kaardijoonistaja. Kõik sellised valdkonnad, millest eesti poistel võiks olla
mõnus eeskuju võtta ja mille pealt kõditav unistada.
Kas ta on isik,
keda peaks käsitlema osana Eesti ajaloost. Ametliku käsitluse järgi : ei ole.
2000 aasta Eesti Entsüklopeedia elulugude eriköide ütleb selgelt: baltisaksa
päritolu vene meresõitja. Seega siis kõigepealt saksa, siis vene ja üldse mitte
Eesti.
Meie ju usume, et Eesti merendus algas Johan Pitkaga. Enne Pitkat olid Saaremaa viikingid. Kõik mis sinna vahele jääb, ei ole meie oma.
Mis takistab meid andmast välja raamatut Eesti maadeuurijate retked,
mis käsitleks Krusensterni, Tolli, Kotzebued, Bellingshausenit, Wrangelit ja
lõppeks Lennuki ja Mart Saarsooga. Mitte miski peale enesekindlusetuse. Mitte
miski peale meisse programmeeritud eelarvamuse, et kus siis meie nüüd millegagi
oleme hakkama saanud või midagi teinud. Või ka "kuidas siis ikka meie saame
saksad oma raamatusse võtta".
Võite väita, et Krusenstern ei olnud
Eestlane. Tõepoolest, kui lähtuda Rudolf Mengele või Alfred Rosenbergi
positsioonist, ei saaks teda ilmselt eestlaseks pidada. Kuid kui lähtuda
tänapäevasest, kompleksivabast suhtumisest oma maa minevikku, saab Krusensterni
pidada eestlaseks küll. Osa eestlasi oli tollal lihtsalt saksakeelsed. Eesti
aadelkond olid sakasakeelne ja eesti talupoegkond eestikeelne, kodanikkond,
eesti-saksa-rootsi jne keelne.
Venelased, kes on ju meile kõigile teada enese võõraste sulgedega ehtimise meistrid (Popov ja Polzunov jne), on Krusensterni igatahes täiesti enesestmõistetavalt venelaseks kuulutanud. Ja sakslased sakslaseks muidugi. See on ju Eesti ajaloo väike mudel ühes inimeses. Kui meil midagi head on, siis tahavad nii venelased kui sakslased seda omaks kulutada ja ära võtta. Ja meie oleme vait ja pärast ütleme, et noh mis meie nüüd siis ikka niiväga pidime tegema.
Eestis kuulutati seisused kaotatuks 1919 aastal. Aga meie talupoegkond ei suuda siiamaani seisusepiirist üle astuda. Krusensternid on meie jaoks ikka võõrad. Aga mitte sellepärast, et nad võisid olla teiskeelsed, vaid sellepärast, et meie arvame endiselt, et me oleme maarahvas. Kus siis meil kõlbab nüüd sakstest kui omadest rääkida. Las nad parem olla vene kindralid.
Et see nii kipub olema, selle
tõestuseks paar näidet.
Väinjärvelt pärit eesti talupoeg Juhan
Michelson, sündinud 1735 aastal. Sai kindraliks, võeti Eesti aadlisse, juhtis
1788-90 aasta Vene Rootsi sõjas armeekorpust ja 1806-12 aasta Vene Türgi sõjas
armeed. Mida ütleb tema kohta meie eelpoolnimetatud ametlik käsitlus. Ainult
üht: Vene kindral. Isegi mitte talupoeglikku vihjet Michelsoni eesti päritolu
kohta.
Karl Tenner, eesti mõisavalitseja poeg Auverest, sündinud
1783. Geodeet ja astronoom, vene-skandinaavia kaardimõõtmise algataja koos
Struvega ja selle läbiviija, kindral, Napoleoni võitjaid, Vene-Hiina piirialade
topograafia kirjeldaja, Peterburi Teaduste Akadeemia liige ja senaator, võeti
Eesti aadlisse.
Mida ütleb tema kohta ikka seesama meie ajalooteadmine ja tunnetus: "Baltisaksa geodeet jne". Ei ühtki sõna tema päritolu kohta.
Mida see tähendab. See näitab ju, et eesti veri - saksa veri
erinevus ei pruugi meie ajaloo lahterdamises, meile omases meie enda ajaloo
kitsendamises, ka suurt midagi tähendada. Mihkelson ja Tenner liikusid
talupojaseisusest välja ja kadusid sellega õigest eesti ajaloost. Muutusid vene
või baltisaksa või igatahes mitte eesti kujudeks. Sest õige tegelane eesti
ajaloos saab olla ainult pasteldes ja see keda mõisatallis pekstakse.
Mis tähendab, et isegi kui Krusenstern oleks olnud talupoja poeg , peaksime me teda praegu baltisaksa või vene admiraliks.
Kas Teile ei
tundu, et aeg oleks omaks võtta seisuste kaotamine Eestis ka ajaloo
tõlgendamise plaanis. Aeg oleks meie rikas ja huvitav ajalugu meid teenima
panna. Teenima meie laste kujutlusvõimet ja arenemisväljavaadet, nende
arusaamist oma tegelike võimaluste kirjususest ja perspektiivide avarusest.
Vastused eelpool esitatud lihtsatele küsimustele; Kas Eestis toimunu
on eesti ajalugu ja kas Eestis tegutsenud inimesed tegid eesti ajalugu, peaks
olema igal juhul jah.
Siit jõuan ma oma tänase jutu teise teemani:
meie osa sõdades, sõdade ajaloos ja sõjanduse tähtsus meie eneseteadvuses.
Ma ei tea kui paljud Teist on käinud välismaal olles suurtes sõjamuuseumides. Londonis, Pariisis, Brüsselis, Stokholmis? Igas riigis on oma sõdimiste ajalool väga oluline roll. Mitusada aastat sõdadeta elanud rootslased toetuvad enesekindluse tugevdamiseks ikka veel Narva lahingule. Inglased räägivad ikka veel Waterloost. Taanlased on meie vastupanuliikumisega võrreldes vaat et välja mõelnud vastupanu saksa okupatsioonile ja loonud selle mälestuseks suure muuseumi.
Eestis ei ole sõjamuuseumi. Eestlane
arvab, et tema polegi ajaloos õieti sõdinud. Et meid on vallutatud ja
vallutajad on siin pidanud omi sõdu. Eesti tänapäeva ajalooteadvuses on ainult
üks sõda mida me kompleksideta omaks peame, mille puhul me usume, et võitsime
selle tänu iseendale ja mille üle me oleme uhked. See on Vabadussõda.
See on nii meie kujutluses ja nii ongi vaja. Jätame siinkohal
arutlused, kas inglaste, soomlaste ja rootslaste abi oli otsustava või
kõrvalise tähtsusega selles sõjas. Vaatame meie sõdimiste ajalugu korraks
väljaspool seda, mida ma just nimetasin oma ajaloo kitsendamiseks
talupojaseisuse piiresse. Ja me näeme, et meie sõdimiste ajalugu on sama kirju,
sama huvitav ja sama pikk kui kogu meie ajalugu.
Eestlased ei kujutle end sõdiva rahvana. Sellel on palju põhjusi. Üks neist vast see, et talupoegi hakati pärast Jüriööd pidama ohtlikeks ja neilt rahu ajal relvi ära võtma, üks neist see, et meile on kommunistide ajal pidevalt sugereeritud, et oleme olnud sõdade ohvrid. Ikka ainult objektid, mitte ise tegijad.
Teeme
vahelduseks silmad lahti ja tunnistame endale, et eestlased sõdisid Jäälahingus
ja aitasid sellega venelaste sissetungi pikaks ajaks edasi lükata, et eestlased
sõdisid Jüriöö lahingutes (muide nii ordu kui talupoegade poolel), et Liivi
orduriigi sõjad olid Eesti alal toiminud riigi sõjad, mille alamad olid ka
talupojad. Et Wolter von Plettenbergi võit venelaste üle Smolino all 1502
aastal väärib läheneva 500 aastapäeva tähistamist kui Eesti ühe Vene üle
saavutatud suurema võidu aastapäev.
Et Ivo Schenkenberg ei ole ainus eestlastele oluline Liivi sõja kangelane, vaid sinna ritta kuuluvad näiteks Dietrich Anrep, Arend Asserien, Hans Wachtmeister, Vastseliina kaitsja Jürgen Üxküll, Paide kaitsja Kasper Oldenbockum ning miks mitte ka Pontus de la Gardie.
Kas te teate, et Põhjasõjas sõdis rootslaste poolel umbes 70 etnilisest eestlasest ohvitseri, rääkimata eestlastest päritolumaa mõttes. Miks peaks sellest vähem teadma kui Ümera lahingust?
Miks ei käsitleta näiteks Tallinna või Pärnu garnisonide ajalugu nende loomisest alates? Kas Eestis loodud väeosade ja Eestist pärit meeste osavõtt Napoleoni-vastastest sõjakäikudest, mis mõjutas tohutult eesti elu, ka siinsete talupoegade elu, ei peaks olema kõigile teada ja enesestmõistetav osa Eesti sõjaajaloost.
Ta ei ole seda seni, sest kõik mis oli enne Vabadussõda on meie
arusaamist mööda võõras. Sellest kompleksist tuleb vabaneda. Asjaolu, et
talupojad said mõisatallis peksa ei tee näiteks K. von Nierothi vabakorpuse
lahinguteed Napoleoni vastu Tartust Pariisini vähem Eesti sõjaajaloo osaks.
Muide, ainus kaks korda lahinguvapruse eest autasustatud Nierothi väeüksuse
võitleja oli Karl Peterson Tallinnast. Ma ei tea kas etniline eestlane,
sakslane, või rootslane. Aga kas see on üldse oluline teada?
Siit
jõuan ma tänase viimase ja ehk kõige olulisema teemani. Meie arusaamine ja
kujutlus eestlastest ja tema võitlustest 20 sajandil.
Vabadussõda on
meie poolt omaks võetud, meie oma sõda ainult seetõttu, et me ta võitsime ja
saime kakskümmend aastat aega sellest rääkida kui oma sõjast. Järgnevad
kommunistide võimuaastad ei suutnud seda usku murda, kuigi hommikust õhtuni
räägiti, et tegelikult oli Vabadussõda rahvusvahelise imperialismi
interventsioon Venemaal, Briti kapitalistide elajalik kallaletung Vene -Eesti
ühisele kommunistlikule tulevikule jne.
Vabadussõda ja Eesti Vabariigi loomine muutis meie ajalugu ka tänase teema mõttes olulisel moel. Esimest korda pärast Põhjasõda hakkas eestimaalane jälle sõdima oma maa eest. Vahepeal olid meie mehed sõjalist ajalugu teinud enamasti mujal. Tänu Eesti Varbriigiga tekkinud täiesti uuele poliitilisele olukorrale saab ka teist maailmasõda ja sellel järgnevat aega hinnata meie ajaloo seisukohalt ainult Eesti eest võitlemise prisma läbi.
Pärast Teist maailmasõda ei olnud Eestis
võimalust rääkida toimunust nii nagu see oli. Või ütleme, nii nagu eestlased
toimunut nägid. Sellest räägiti viiskümmend aastat ainult nii, nagu venelased
või ütleme sovieedid asja nägid ja tahtsid, et eestlased näeksid. Kui
Vabadussõja osas neid uskuma ei jäädud, siis Teise maailmasõja osas oli meie
positsioon nõrgem. Ja palju sellest, mida meile sugereeriti, elab meie ja ka
maailma alateadvuses edasi.
Mõned näited: kirjutasin paari aasta
eest, vist Alfons Rebase ümbermatmise ajal, rebase lühieluloo, et äkki mõni
tahab avaldada. Kirjutasin selle täiesti Eesti vaatenurgast, nii, nagu ma
lootsin, et asju juba nähakse. Kuidas Rebane oli sakslaste liitlane olude
sunnil, kuidas ta tahtis Soome deserteerida kui Himmler keelas 1944. aastal ära
Eesti oma armee loomise, kuidas tema, aga eriti kõik need , kes mobiliseerusid
saksa sõjaväkke pärast Eesti seadusliku peaministri üleskutset 1944 aasta
veebruaris täitsid eesti kodaniku kohust ja kaitsesid Eesti piire Punaarmee
vastu Eesti Vabariigi taastamise nimel.
See peaks ju Eestile olema ainuvõimalik arusaam sündmustest siin Teise maailmasõja lõpul.
See
ei tähenda natside kuritegude eitamist. See ei tähenda, et ka eestlaste hulgas
polnuks nende sooritajaid. Neid oli ja nad tuleb hukka mõista. Kuid suures
pildis ei ole see põhiline.
Rebase elulugu ei avaldatud. Seda peeti
"ühekülgseks". Mida see tähendab? See tähendab, et selles ei kajastunud
sovieetide poolt meile sugereeritud hoiak, et eestlased sõdisid
okupatsioonivägede koosseisus ja seetõttu ei saanud kumbki pool sõdida Eesti
eest. Nii et kui ma kirjutasin, et Rebane sõdis kogu oma elu Eesti eest, siis
peeti seda ühekülgseks.
Rebase ümbermatmisele ei ilmunud ükski kõrgem ametiisik, sest kardeti, et meie suurepärane ajakirjandus teeb loo valitsuseliikme viibimisest fa?isti haual. Ja õigusega kardeti. Sest meie ajakirjandus on täielikult omaks võtnud mingi imeliku hoiaku Eesti 20. sajandi saatusesse , mida nad ise kutsuvad "tasakaalustatud" hoiakuks.
See seisneb selles, et kui keegi ütleb, et Sinimägedes sõdisid Eestlased vapralt, siis peab tingimata lisama, et eestlased tegid saksa sõjaväes ka kuritegusid. Mis sest, et Sinimägede lahing on tõenäoliselt Eesti sõjaajaloo kõige kangelaslikum lahing ja sõjakuriteod mujal ja muus kontekstis ei puutu asjasse.
Või kui räägitakse metsavendade sõjast sovieedivõimu vastu, peab sellesama tasakaalu huvides tingimata lisama, et metsavennad tegid ka kuritegusid.
Muidugi tegid. Aga miks ei öelda Vabadussõjast
rääkides, et Eesti sõdurid tegid selle käigus Venemaal ka kuritegusid ja tapsid
tsiviilelanikke ning mitmed üritasid suure sõja varjus isiklikult rikastuda.
See oli ju nii.
Aga sellepärast, et suures pildis pole see relevantne.
Teise maailmasõja ja metsavendade osas tegid aga venelased ja KGB
60ndatel ja 70ndatel hoolika ja põhjaliku propagandakampaania, millega taheti
otsustavalt kahjustada eesti sõjameeste ja metsavendade mainet rahva hulgas. Et
ei jääks rahvuslikku sümbolit. Et me hakkaksime uskuma, et meie vastu ei
hakanud. Et me hakkaksime uskuma, et see polnud meie sõda.
KGBiidid
käisid rahvamajades ja rääkisid väljamõeldud (ja võib-olla ka mitte ainult
väljamõeldud) lugusid metsavendade mõrvarlikust tegevusest. Sel teemal ilmus
kümneid artikleid ja mitu raamatut.
Programmi eesmärk oli saata
sõnum: venelaste vägivallateod eestlaste kallal olid fashistide ja metsavendade
provotseeritud ja tegelikult vaat et nende süü. Muidu oleks kõik ilusti-kenasti
kommunismi ehitanud, aga vat mõrtsukad ja fa?istid istusid põõsas ja rikkusid
eesti ja vene rahva suure sõpruse ära.
Teatavalt määral see mõjus ja
mõjub kahjuks siiamaani . Hakati uskuma, et küllap need metsavennad ikka ka
paha tegid. Tõepoolest, juhtus loomulikult, et metsavennad läksid üle piiri.
Aga tõsta seda esile suures pildis, on naeruväärne. Tõsta seda esile niiviisi,
nagu siin oleks tegemist mingi tasakaaluga, et venelased tegid meile liiga, aga
no ega metsavennad ka puhtad poisid polnud, on hale sovieetide lõksu
kukkumine.
Siis me peaksime Vabadussõja kirjelduses ka alati ütlema
seda, millest eelpool juttu oli.. Miks me seda siis kunagi esile ei tõsta. Sest
see oleks ebaproportsionaalne ja suures kontekstis irrelevantne.
Me
ei ütle ju 1940 aasta okupatsiooni kohta, et no venelastel oli ikka natuke
õigus ka, et eestlased olid ju ikka ise ka pahad ja lasid Poola allveelaeval
põgeneda.
Olukorras, kus riik oli okupeeritud, riigi juhid ja
ohvitserkond suures osas arreteeritud ja tapetud, maa eliit küüditatud või
selle hirmus, eraomand hävitatud, kõik seadused jalge alla tallatud - pidas
üsna märkimisväärne hulk ikkagi ligi kümme aastat sõda. Suure vägivalla kiuste
niimoodi, et neid toetas valdav enamus elanikke. Sest kui poleks toetanud, ei
oleks metsavendlus üldse võimalik olnud. On ime, et metsavennad suutsid end nii
palju distsiplineerida, nagu nad suutsid.
Meie post-sovieedid ja osa
ajakirjandusest ütleb, et selle väitmine on erapoolik lähenemine. Ma ei näe
siin mingit erapoolikust. Hoopis jutt "tasakaalustatud" käsitlusest, kus
tasakaalus peaksid olema ühelt poolt Eesti rahvuslikud huvid ja teisel pool
Eesti vallutajate huvid, ühelt poolt eesti kaitsjad ja teiselt poolt
sissetungijad ja küüditajad, on niivõrd mõjutatud sovieediaegsest propagandast,
et hirmus hakkab.
Meie taoline hoiak on venelaste propaganda eesmärk ja suurim võit. Sest see nõrgendab usku meie kaitsevõimesse,. lõhestab ühiskonda ja õigustab sedasama vägivalda meie kallal, mida ta näiliselt hukka mõistab.
See hoiak on andnud meile põõsassepugemise võimaluse, mille oleme,
nagu mõned tänapäeval armastavad öelda, "talupojatarkuses" ära kasutanud.
Paljud meist tahavad teha näo, et olime põõsas kui pauk käis. Ja kui me oma
ajaloo eest põõsasse poeme, siis küllap poeme ka tulevikus kui tuleb jälle
pooli valida.
Meile on üritatud pähe määrida, et olime Teise maailmasõja objektid ja kahe suurvõimu mängukannid. Et nii ühel kui teisel pool sõdinud olid ohvrid. et me justkui ei olnudki kellegi poolt. See on hale ja arusaamatu käsitlus. Need kes Eestit kaitsesid olid Eesti poolt. Ja need kes seda isegi praegu tunnistada ei taha, ei ole Eesti poolt. Kuidas saab mees, kes järgib oma peaministri üleskutset oma maa piire kaitsta lootuses, et ehk õnnestub see maa siiski vabaks võidelda olla samavõrd ohver kui see mees, kes on võõrvõimu poolt sunniviisil mobiliseeritud, Venemaale tiritud ja tungib koos selle võimu sõjaväega riiki sisse.
Kui eesti sõjameeste seas oli niisuguseid
ohvreid, kellest siin jutt, siis olid need Punaarmeesse mobiliseeritud mehed.
Neist on kahju. Aga sellele vaatamata ei saa praegu öelda, et nad on ajaloo ees
võrdses seisus Eesti kaitsjatega. Tänu Eesti kaitsjatele on meil praegu jälle
Eesti Vabariik.
Eesti Laskurkorpuse kuulub kaheldamatult Eesti sõjaajalukku. Aga ta ei kuulu kahjuks Eesti iseseisvuse eest võidelnud väeosade hulka. Nii nagu Liivi sõja ajal venelastega koostööd teinud tallinlasi ei peetud siis ega saa pidada nüüd kangelasteks, ei saa seda teha ka laskurkorpuse meestega. Kuigi üksikult võis nende seas olla vapraid mehi.
On
uskumatu, aga mõned ringkonnad planeerivad Vabariigi aastapäevaks Punaarmees
võidelnute autasustamist sõjaliste teenemärkidega. Ma ei tea mille eest. Kas
selle eest et nad 1944 aasta septembris kiskusid Pikast Hermannist maha
sini-must-valge lipu, või selle eest, et nad aitasid kindlustada Eesti
taasvallutamist N Liidu poolt.
Selline plaan tuleneb otseselt ikka samast "tasakaalustatud" hoiakust. Ma saaksin aru kui Punaarmees sõdinuid autasustaks näiteks nende võimalikul hilisemal arreteerimisel talutud kannatuste eest või mingi isikliku teene eest muus seoses. Aga kui Eesti Vabariik on juba mitu aastat autasustanud sõjaliste teenetemärkidega neid, kes tema iseseisvust relvaga kaitsesid ja hakkab nüüd autasustama neid, kes seda aitasid kaotada, ikka selle "tasakaalustatuse" huvides, siis tuleb seda pidada skisofreeniaks. Või täielikuks mitte-arusaamiseks vabaduse ja vabadusetuse vahest, õigusliku järjepidevuse tähendusest ja nõukogude okupatsiooni olemusest.
Ja siin ei ole küsimus ammu unistatud "leppimises" eri
pooltel sõdinud eestlaste vahel. Me saame leppida sellega, et mõned võtsid
olude sunnil või vabal tahtel osa Eesti taasvallutamisest. Sellega tuleb
muidugi leppida, et see nii oli. Me saame loota, et mehed omavahel ei tülitse
ja nad polegi seda teinud. Me ei saa aga asetada eri poolte mehi teenekuse
järgi ühele pulgale. Sest Eesti Vabariigi jaoks oli ühed kaitsjad ja teised
vallutajad. See on kurb, aga see oli nii. Ainult seda mõistes on asjad õieti
tasakaalus.
Muide, arusaam õigest eesti ajaloost kui talupoegade
ajaloost, kui madalama seisuse ajaloost on populaarne ka tänapäeva hindamisel.
Sellesse kategooriasse kuulub nn teise eesti teooria. Kujutage ette, et üks
eesti teadlane kirjutab 2002 aasta alguses järgnevalt: "Olen pidanud mõtlema
palju pagulusest ja 1944. aasta paadipõgenikest. Vahel on mul tunne, et siis ju
laskiski üks esimene Eesti (poliitikud, pangahärrad) jalga. Kui see nüüd
korduks, kas siis teine Eesti nii väga kaotakski. Poliitilistes skandaalides ja
majandusmahhinatsioonides elav esimene Eesti on ju kõrge vererõhu ja stresside
käes vaevlev härraskond". Siit järgneb ju, et need kes Eestit kaitsesid ja
põgenemise rinde hoidmise läbi võimalikuks tegid, kaitsesid tegelikult esimest
Eestit ja see oligi üks esimese eesti sõda. Täpselt sama mida venelased on
tahtnud väita Vabadussõja kohta.
Ma loodan, et meil jätkub aega
vähendada "teise eesti" ja "tasakaalustatud lähenemise" apologeetide hulk
miinimumini. Sest kui Eestit peaks olema jälle vaja kaitsta, siis võib
"tasakaalustatud" lähenemisnurga alt asjale vaadata ainult Jumala tasandilt.
Inimese tasandilt on tasakaalustatud lähenemine, lähenemine stiilis et
vallutajal on ka omamoodi õigus, reetmine. Ja me teame, mis on reeturi palk.