Sofia Jernberg
Saksa saksofonikoloss Peter Brötzmann kehastab tervet epohhi Euroopa avangardmuusika ajaloos. On üks asi kodus tema plaate kuulata või internetist videosid vaadata, aga vahetu kokkupuude on midagi muud. See võiks olla veidi nagu kohtumine mõne kuulsa poksijaga. Sa tead kogu aeg, milleks ta võimeline on. Sa isegi mõtled, et mis siis kui ta lööb. Isegi natuke nagu ootad seda, kas pole? Brötzmanni saksofonidest esile manatud virtuaalne käepigistus oli tugev ja pisut valus. See, mis tema loodud helidest juba närvidele käima hakkas, see sinna käima ka jäi. Tämbrite rikkus kõigepealt (eriti kõrgetes registrites), aga tõesti ja mõneti ootamatult ka meloodilised manöövrid, mis - tõsi küll - ei maandunud kunagi pehmelt ja harmoonilise tasakaalukusega, vaid sõitsid krigiseva jõuga omavahel puntrasse. Jonnaka saksofonisti lavapartner Heather Leigh oma pedal steel-kitarriga samas ehk kohati silus midagi, kuigi ega ei tea ka - Brötzmann näib saavat tegelikult kütet juurde kõigest, mida ta kuuleb.

Euroopa avangardne džäss oli kunagi ammu, nii umbes 50 aasta eest, potentsiaalselt popkultuuri osa. Rokkmuusika oli oma modernistlikus faasis ja soovis alustada päris uute kõlade ja võimalustega ning mitmed improviseerijad just Suurbritannias proovisid õnne näiteks Pink Floydi või King Crimsoniga. Brötzmann oli jah geograafiliselt mujal, aga mentaalselt ka - tema 1968. aasta album “Machine Gun” oli pigem monomaaniline kui ringi vaatav ja kompromisse otsiv. Koostöö Leigh’ga andis siiski aimu, mis oleks toona ja edaspidi võimalik olnud. Just Leigh seadis Brötzmanni furoori alla küll psühhedeelilist transsi, küll Sonic Youthi traditsioonis kitarriuuringuid, aga samuti Sunn O))) vaimus raskekujulist, tuiavat drone-kõla. Kohati oli tulemus süntees ja sümbioos, kohati meenutas see pigem kurnavat kaevikusõda, kus kumbki oma territooriumile truuks jäi. Et militaarsete kirjeldustega nüüd lõpule jõuda, tunnistan, et tulemus oli viik.

Saaremaa saksofonist Maria Faust ise tuli oma 40. sünnipäeva lavale saadetuna kahest ameeriklasest. Basskitarri mängis trios Tim Dahl ja trumme Weasel Walter ja tooni andsid mõlemad, kohati vastastikku teineteist üle trumbates. Tulemus oli tonaalsuselt küll üsna erinev sellest abstraktselt unistavast ja kontseptuaalselt tasakaalus Maria Faustist, keda ma (mõnedelt) tema plaatidelt mäletan.
Maria Faust - Tim Dahl - Weasel Walter (Eesti-USA)
Dahl ja Walter tegid temaga muidugi koostööd, aga tegid mõnikord ka midagi muud - sekkusid, rääkisid kõvahäälselt vahele, ajasid asju ümber ja haarasid sealsamas uute järele. Dahl tootis muusika sekka tämbreid, mis sobinuks ka Hendrixile ja Walter pigem traavis kui triivis erinevate rütmiskeemide ja stiilitunnuste vahel. Mida jäi Maria Faustil endal teha? Nagu ikka, kui oled sattunud kodus olema mürgeldavate lastega, keda keelata pole võimalik. Tema vastus oli - kui nüüd inglisekeelset stampi kasutada - to go with the flow… Faust lihtsalt kasutas igat rütmigrupi põrget ja plahvatust selleks, et energiataset üha edasi kruvida. See edenemine oli omaette kuulamis- ja vaatamisväärsus. Jooned, mida Faust tõmbas olid sirgemad ja sihitumad nendest natuke zappa-likest siksakkidest, mida saatemeeskond lauda käis, aga sõlmi tuli sisse neissegi. Igatahes jäi Maria Faust veidral kolmbel omamoodi terve mõistuse ankruks muusikas ja suutis sündmuste käigu üle ka tihti ja hästinähtavalt sisemiselt naeratada. Altsaksofon mängis kaasa vanema õe üleolekutundega, keda ei pahanda, et just temal tuleb ära koristada see, mida ülejäänud bänd siia-sinna maha pillab. Elu on keeruline, mõtlesin ma, vaadates juba teist kirevate ja konfliktsete soorollidega etendust. Omamoodi viik oli vist seegi, mis muud.