29.03.2007, 00:00
Voldemar ehk Portreed temas ja tema ümber
Kivirähki portreenäidend on Karusoo kogenud käe alt väljunud elusa ja ajastutundlikuna, kirjutab Kristi Eberhart.
“Voldemar”
Autor Andrus Kivirähk.
Lavastaja Merle Karusoo.
Mängivad Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Guido Kangur, Mari-Liis Lill, Viire Valdma.
Esietendus 25. märtsil Draamateatri suures saalis.
“Aga teate ju, kuis vastas üks mees psühhiaatri küsimusele, et millal ta hakkas end koerana tundma? – “Juba kutsikast peale”.
(“1 x 6 = 85” – Voldemar Panso Juhan Viidingule, kelles ta tundis ära omaenese nooruse.)
Eesti teatrisajand tunneb ja mäletab mitmeid legende, aga enamasti on nad suured näitlejad. Panso on Panso. Omaette fenomen. Kutsikast peale nii teatri- kui kirjamees, kutsumuse poolest terane vaatleja ning andekas jutuvestja, lõi Panso oma legendid ise. Kirjutas oma unustamatud portreed. Nõnda et Pansost mõeldes oleme tegelikult tema enda loodud legendide lummavas lõksus.
Andrus Kivirähki näidend toetubki eelkõige Panso kirjutatud lugudele, päevikutele, kirjadele, aga ka krestomaatilisele “Näitleja Jollerile”(1960), ETV esimesele telefilmile, kus stsenarist Panso mängib ühtlasi suurt näitlejat Jollerit. Kusjuures “Näitleja Jolleri” fenomen seisneb tõsiasjas, et Panso ise ei olnud oma ajastu suurimaid näitlejaid. Ta oli selleks paradoksaalsel moel liiga teatraalne.
Lisaks on “Voldemaris” mõistagi ka tugevalt Kivirähki ennast sees. Tema kordumatut jutustamise loogikat ja huumorit. Kivirähk on “Voldemari” üles ehitanud suuresti jutustaja häälele, mis pole iseenesest kõige teatripärasem lähenemine, ent lavastaja Merle Karusool on selja taga aastakümnete pikkune elulugude ehk jutustajahäälte lavastamise kirg ja kogemus. Karusoo võimet äärmuslikult nappide vihjetega väljendada ajastu ja atmosfääri hõngu toetab Ardo Ran Varres täpsete, ajastut edasi andvate muusikakatkenditega. Mõni üksik heli, paar liigutust ja kõik on selge. Aastaarvuni, lõhnani välja. Kuidas muutus aeg ja inimesed selles.
Karusoo on “Voldemari” lavastanud lõbusa ja helgena, unustamata saatuseaastate tõsiseid ja tragikoomilisi akorde. Panso oli Jaan Krossi põlvkonnakaaslane, üks neist haritud ja andekatest gümnasistidest, kes leidsid ellu astudes eest hoopis teistsuguse maailma kui selle, kus nad olid üles kasvanud ja milleks valmis.
Autor Andrus Kivirähk.
Lavastaja Merle Karusoo.
Mängivad Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Guido Kangur, Mari-Liis Lill, Viire Valdma.
Esietendus 25. märtsil Draamateatri suures saalis.
“Aga teate ju, kuis vastas üks mees psühhiaatri küsimusele, et millal ta hakkas end koerana tundma? – “Juba kutsikast peale”.
(“1 x 6 = 85” – Voldemar Panso Juhan Viidingule, kelles ta tundis ära omaenese nooruse.)
Eesti teatrisajand tunneb ja mäletab mitmeid legende, aga enamasti on nad suured näitlejad. Panso on Panso. Omaette fenomen. Kutsikast peale nii teatri- kui kirjamees, kutsumuse poolest terane vaatleja ning andekas jutuvestja, lõi Panso oma legendid ise. Kirjutas oma unustamatud portreed. Nõnda et Pansost mõeldes oleme tegelikult tema enda loodud legendide lummavas lõksus.
Andrus Kivirähki näidend toetubki eelkõige Panso kirjutatud lugudele, päevikutele, kirjadele, aga ka krestomaatilisele “Näitleja Jollerile”(1960), ETV esimesele telefilmile, kus stsenarist Panso mängib ühtlasi suurt näitlejat Jollerit. Kusjuures “Näitleja Jolleri” fenomen seisneb tõsiasjas, et Panso ise ei olnud oma ajastu suurimaid näitlejaid. Ta oli selleks paradoksaalsel moel liiga teatraalne.
Lisaks on “Voldemaris” mõistagi ka tugevalt Kivirähki ennast sees. Tema kordumatut jutustamise loogikat ja huumorit. Kivirähk on “Voldemari” üles ehitanud suuresti jutustaja häälele, mis pole iseenesest kõige teatripärasem lähenemine, ent lavastaja Merle Karusool on selja taga aastakümnete pikkune elulugude ehk jutustajahäälte lavastamise kirg ja kogemus. Karusoo võimet äärmuslikult nappide vihjetega väljendada ajastu ja atmosfääri hõngu toetab Ardo Ran Varres täpsete, ajastut edasi andvate muusikakatkenditega. Mõni üksik heli, paar liigutust ja kõik on selge. Aastaarvuni, lõhnani välja. Kuidas muutus aeg ja inimesed selles.
Karusoo on “Voldemari” lavastanud lõbusa ja helgena, unustamata saatuseaastate tõsiseid ja tragikoomilisi akorde. Panso oli Jaan Krossi põlvkonnakaaslane, üks neist haritud ja andekatest gümnasistidest, kes leidsid ellu astudes eest hoopis teistsuguse maailma kui selle, kus nad olid üles kasvanud ja milleks valmis.
Panso ja Sukk
Kui Tiit Suka Panso hõlmade lehvides, portfell käes, kupeesse astub, löövad seni endassetõmbunult konutanud reisijate näod särama ja silmisse ilmub huvi.
Sukk mängib Panso tuntud väliste tunnusmärkidega, kasutab perfektset ja samas defektidega diktsiooni, suurt, lehvivat, lopsakat ja vetruvat kuju. Panso kõlav, teatraalne naer omandab eri situatsioonides üha uusi tähendusvarjundeid. Suka Panso on korraga seltskonnahing ja üksiklane. Ka elumere lainetes heideldes sünnivad kummalised ideed ja tekivad geniaalsed seosed. Sukk naerutab ja tõmbab hinge vaakumisse. Noore Voldemari rindapõletava elu kohal püsib varjuna surmahirm ning seda vaadates ju tead, et päris viimane päikesetõus tuli ikka liig vara.
Kaasteelised
“Voldemaris” ei astu lavale mitte ainult Panso. Guido Kanguri maamees August on rammusa suuvärgiga võrukael. Inimlik ja hell. Kangur mängib ka moemees Rutsi, Voldemari ekstsentrikust isa, elukunstnik Feliks Moori ja Ants Lauterit, kelle ilmumine lavale meelitas publikult välja aplausi.
Peale lihtsa maainimese jumaldas Panso ka kunstnikku. Anderikast ja vastuolulist isiksust. Taavi Teplenkovi mängida on kaks vastandlikku näitlejat. Neist Lemmerga s on muretu elupõletaja, näitleja, kes ei vaeva ennast Suure Kunsti probleemidega. Lemmergast Kaarel Karmiks üleminek käib Teplenkovi käes hetkega. Kusjuures tekib ka üllatavalt suur füüsiline sarnasus noore Karmiga. “Voldemaris” on Karm teatraalne, uhke ja küüniline staar.
Väga ilus oli lavastuse lõpustseen, kus Viire Valdma mängitud jäiga konduktori sees miski liigahtas ning ta vargsi, lapseliku usu ja pühendumisega mängima hakkas. Mari-Liis Lille meeldejäävaim stseen oli tuberkuloosidispanseri Illi. Ja Illi tants.
Kahju, et Kivirähk ei kirjutanud sisse veel ühte Panso õpetajat, romantilist Paul Seppa. Meest, kelle kõik lood lõppesid ühtemoodi: kuidas ta jälle tuli kusagilt, nukker ja pisarais, lund tuiskas ja palituhõlmad olid eest lahti. See oleks sobinud “Voldemari” näidendi ja lavastusega.
Lõpuaplaus oli pikk. Aplodeerides meie aja kirjanduse ja teatri meestele ja naistele, aplodeeris publik justkui ka aegade taha, Teatrile ja Näitlejale. Kaduvale ja ometi kestvale kunstile.