Panso ja Sukk
Kui Tiit Suka Panso hõlmade lehvides, portfell käes, kupeesse astub, löövad seni endassetõmbunult konutanud reisijate näod särama ja silmisse ilmub huvi.
Sukk mängib Panso tuntud väliste tunnusmärkidega, kasutab perfektset ja samas defektidega diktsiooni, suurt, lehvivat, lopsakat ja vetruvat kuju. Panso kõlav, teatraalne naer omandab eri situatsioonides üha ­uusi tähendusvarjundeid. Suka Panso on korraga seltskonnahing ja üksiklane. Ka elumere lainetes heideldes sünnivad kummalised ideed ja tekivad geniaalsed seosed. Sukk naerutab ja tõmbab hinge vaakumisse. Noore Voldemari rindapõletava elu kohal püsib varjuna surmahirm ning seda vaadates ju tead, et päris viimane päikesetõus tuli ikka liig vara.

Kaasteelised
“Voldemaris” ei astu lavale mitte ainult Panso. Guido Kanguri maamees August on rammusa suuvärgiga võrukael. Inimlik ja hell. Kangur mängib ka moemees Rutsi, Voldemari ekstsentrikust isa, elukunstnik Feliks Moori ja Ants Lauterit, kelle ilmumine lavale meelitas publikult välja aplausi.
Peale lihtsa maainimese jumaldas Panso ka kunstnikku. Anderikast ja vastuolulist isiksust. Taavi Teplenkovi mängida on kaks vastandlikku näitlejat. Neist Lemmerga s on muretu elupõletaja, näitleja, kes ei vaeva ennast Suure Kunsti probleemidega. Lemmergast Kaarel Karmiks üleminek käib Tep­lenkovi käes hetkega. Kusjuures tekib ka üllatavalt suur füüsiline sarnasus noore Karmiga. “Voldemaris” on Karm teatraalne, uhke ja küüniline staar.
Väga ilus oli lavastuse lõpustseen, kus Viire Valdma mängitud jäiga konduktori sees miski liigahtas ning ta vargsi, lapseliku usu ja pühendumisega mängima hakkas. Mari-Liis Lille meeldejäävaim stseen oli tuberkuloosidispanseri Illi. Ja Illi tants.
Kahju, et Kivirähk ei kirjutanud sisse veel ühte Panso õpetajat, romantilist Paul Seppa. Meest, kelle kõik lood lõppesid ühtemoodi: kuidas ta jälle tuli kusagilt, nukker ja pisarais, lund tuiskas ja palituhõlmad olid eest lahti. See oleks sobinud “Voldemari” näidendi ja lavastusega.
Lõpuaplaus oli pikk. Aplodeerides meie aja kirjanduse ja teatri meestele ja naistele, aplodeeris publik justkui ka aegade taha, Teatrile ja Näitlejale. Kaduvale ja ometi kestvale kunstile.