Arhitekt eskalaatoril
TPIsse arhitektuuri õppima minek ei tulnud 1929. a sündinud Herkelile omal ajal sugugi esmase valikuna. "Olin täiesti kindel, et lähen, õpin keemiat, ent sõber keelitas, et seal peab ju tuupima - astume parem arhitektuuri," meenutab ta. Matemaatika ja keemia olid Herkelil seni kõikides koolides väga heal tasemel olnud, ent silmapaistvalt tugev oli ta ka joonistamises. TPIsse sai Herkel kenasti sisse ja lõpetas selle aastal 1953.
Koolist siirdus ta ­Tööstusprojekti, kus oli 1961. aastani, tõustes büroo peaarhitektiks. Enne ENSV Riikliku Ehituskomitee aseesimehe koha vastu võtmist jõudis Herkel töötada ka Tsentrosojuzprojekti Tallinna filiaali peaarhitektina, projekteerides kauplusi, kohvikuid ja restorane üle vabariigi. 1965-79 oli Herkel Arhitektide Liidu aseesimees ja pärast seda veel viis aastat Liidu juhatuse esimees. Niisiis tõusis Herkel kiirelt süsteemisagarate etteotsa, kus püsis aastakümneid.
1961-1988 oli Herkel ERKIs õppejõud, mõjutades ja suunates terveid meie arhitektide põlvkondi. Ühe parima diplomandina toob Herkel välja arhitekt Raine Karbi, kelle jõuliselt omapärane ja otsustav käekiri avaldus juba varakult. "Kooli ajal oli ta üks vähestest täisprofessionaalsetest õpetajatest," kommenteerib Karp. "Kahjugi, et ta sinna Ehituskomiteesse läks, sest seal sai ta kui väga hea arhitekt palju vähem projekteerida, tuli tegeleda hoopis bürokraatiaga. Kahtlemata on parem, kui sellise asutuse eesotsas on arukas arhitekt, ent inimesena oli see ka omamoodi ohverdus."
Voldemar Herkelist põlvkond noorem ja Herkelile ning tema generatsioonile omal ajal aktiivselt vastandunud Tallinna kooli üks arhitekte Vilen Künnapu meenutab: "Kui ta mind kolmandal kursusel õpetas, siis oli kohe näha, et tegu on kõva mehega. Energiat ta nägi, sai sellele pihta ja oli võimeline seda isegi liigutama. Hiljem, asjamehena, hakkas ta küll laveerima ja see võime hajus, ent on selge, et midagi temas on. Mingeid omadusi, mida ei õpita. Ta oli näiteks võimeline lennult nägema, mis üliõpilaste töödes parandamist ja kiitmist vajas, ilma et peaks iga projekti ees pikalt aru pidama."

Majakad
Nagu Herkeli ja temast nooremategi nõukogude ajal suuri ja olulisi maju projekteerinud arhitektide saatus paraku ette nägi, kipuvad tema tähtsamad hooned olema hävinud, lammutatud või ulatuslikult ümber ehitatud. Nende kallale on mindud kõikvõimalikel põhjustel kuni peo käigus maha põletamiseni välja. Paraku ei saa nende säilimise raskust analüüsides pigistada silma kinni ka tõiga ees, et majade läänelikule modernistlikule arhitektuurile vaatamata oli tegu ikkagi oma aja ehk nõukogude perioodil rajatud tuntud ehitistega. Ning ainuüksi see on paljudele inimestele ettekäändeks neist majadest justkui mingitest oleva ja olnu vahelistest ajalüüsidest vabaneda.
Eesti arhitektuuris kindlasti kõige märgilisemat rolli kandis Voldemar Herkeli loodust juba nõukogude ajal lammutatud Tallinna reisisadama paviljon. Selle jõuline ja stiilne, selgelt Soome-mõjuline lakoonilisus tuleb hästi esile Arhitektuurimuuseumis välja pandud, oma ala klassiku Peet Veimeri valmistatud maketi juures. "Soomes ma siis veel käinud polnud, ent ajakirjad tegid oma töö," meenutab Herkel, miks sadama ootepaviljonil on nii paks ja etteulatuv karniis, klaasist ja puitkilpidest ebaregulaarsed fassaadid ja läbiv materjalikasutus.
"Eks see Soome oli meile kõigile tol ajal kõige kättesaadavam eeskuju," täpsustab Raine Karp. "Sadamapaviljon oli oma aja kohta ikka väga hea projekt ja oleks võinud säilida. See oli märgiline nii maja kui ka selles sisalduva sündmuse enda tõttu - tegu oli esimese poolvabakäimise paviljoniga. Selge, et see jäi kitsaks, ent sadamas oleks võinud see alles olla tänini, töötada näiteks puhvetina, mille maja maht oleks kenasti välja kandnud," kahetseb Karp.
Reisisadama paviljoni lakooniline vorm ja läbitöötatud detailikäsitlus on ka Herkelile omalaadseks arhitektuurseks manifestiks, mõttepundar, mida ta terve elu jooksul on üritanud ­siduda eri perioodide arhitektuurikeelega. Nooruspõlves tegeles Herkel usinalt puutööga, valmistas suure, isa kaotanud pere kitsikuse leevendamiseks üksvahe näiteks rehasid, uuris noorest peale käsitööoskusi. Siit sai ta austuse materjali kui sellise vastu ja usu lihtsusesse ning lakoonilisusesse vormis ja plaanis.
"TPIs õpetati: mida rohkem kaunistusi, seda parem. Kui tuli kokkupuude Soomega ja soomlastest arhitektid meil külas käisid, läks alguses kohe natuke aega, et aru saada, mis on tegelikult oluline," jutustab Herkel. Selles mõttes allub kõige rohkem TPIs õpetatule Herkeli majadest tootmiskoondise Lembitu hoone Tallinnas Viru tänaval, mis on nüüd surutud De La Gardie kaubamaja hoovi ning oli algses projektis üpris külluslikult garneeritud fassaadidega.
1960. aastatel sai otsustava kiirusega alguse selgelt modernistlik periood. Tänaseks veidi ümber ehitatud Tööstusprojekti hoone Rävala puiesteel sisaldab nüüd ettevõtete kontoreid, näiteks Delfi oma. Omal ajal oli tegu päris moodsa ehitisega, mille Laikmaa tänava poolsel küljel liikusid üles järgnevates Herkeli majades aina jõulisemalt avalduvad fassaadivertikaalid. Oluline on, et majale tehti kohe ka sisekujundus.
Ribidega varustatud Kadrioru kohviku hoone lammutati alles mullu juulis ühe tavalise kortermaja eest. "Mulle oli oluline selline lihtne vorm muuta millegagi väljast veidi plastilisemaks." Kadrioru kohviku kadumine on täiesti arusaamatu, selle kaitsmisega jäädi lihtsalt hiljaks ja nüüd on võimalik vaadata vaid maketti väljanäitusel. Tegu oli Herkelile imponeeriva teemaga ka seetõttu, et kohvikumaja tuli ehitada parki. Herkel pidas ühelt poolt lugu ülimast lihtsusest ja arhitektuurse vormi ning detailide ja materjalikasutuse täpsest põhjendatusest. Teisalt austas ta ka sügavalt eesmärki siduda iga maja just antud loodusliku keskkonnaga. Range modernismi ja pehme looduse omavahelises unisoonis on kahtlemata teatud pingeline võlu.
Veel on alles, ent ulatuslikult ümber ehitatud kujul, Tartu kunagine Kaunase restoran, kus pannakse tänapäeval pidu Atlantise sildi all. Postidele tõstetud paviljoni markantseim element on vahest väikeste ebakorrapäraste ruut­akendega betoonist külgfassaad, mis jätab mulje, otsekui oleks terve see sein käsitsi voolitud - nagu skulptuur! Kõigi Herkeli projektide juures on tähtsal kohal sisekujundus, mille loomisel arhitekt ka ise kõvasti kaasa lõi. Ning ei kohvikute ega ka lõbustusasutuste juures ei hoitud sisekujundusega tagasi. Paraku on see valdkond veelgi hävimisaltim kui vanad majad ise.
Voldemar Herkel on ka Eesti Kunstiakadeemia ribilise fassaadiga maja taga, mis pole arhitektuurselt tasemelt küll tema teiste majadega võrreldav, ent jagab nendega sama saatust - lammutatakse tõenäoliselt peagi EKA uue maja teelt. "Eks veidi tuleb kassiahastus peale küll," on Herkel nõus möönma, ent mõjub kokkuvõttes siiski elurõõmsa ja positiivsena. Võib-olla seetõttu, et arhitekti ametit pole inimene ka 80aastasena veel maha pannud, tegutsedes tänini tasapisi joonestuslaua taga.
Võiks öelda, et igal enesest lugupidaval tolle aja arhitektil on midagi korralikku ka maha põlenud. Selles valdkonnas on Herkelil ette näidata skandaalselt süüdatud Merepiiga kohvik Rannamõisas, selle projekteeris ta juba Ehituskomitees töötades. Siit ei peegeldunud küll mingit kantseleitöös nüristunud vaimu kibestumist, otse vastupidi - tegu oli värskelt kontrastse tõlgendusega romantilisest maa-arhitektuurist ja kohalikust 1960ndate modernismi arhitektuurikeelest.

Tähtsad pisiasjad
"Ise pean vist kõige olulisemateks ikka neid väikseid maju," räägib Herkel, "kuna nende juures sai töötada vahetult tellija ehk inimesega. Kui tuli hea maja, jäi tellija eluks ajaks sõbraks." Herkel on tõepoolest joonistanud arvutult väikemaju, saunu, suvilaid ja isegi villaohtu hooneid. Pikalt kõrgel positsioonil viibinud tegelasena oli tal palju kontakte süsteemi ladvikus, kuigi ta ise parteisse ei kuulunud. Mõnusalt pikantselt kõlab lugu sellest, kuidas ta projekteeris Moskva lähedale palkmaja ­Brežnevi pojale Jurile.
Arhitektuurselt on ka tema väikemajad päris Soome-mõjulised. "Väga sügava mulje jättis mulle aga ka Jaapani-reis ja seal nähtud majad, mis suutsid olla ühtaegu lihtsad, jõulised ja kontaktis loodusega," selgitab juubilar. Eramuid ja ridamaju projekteeris Herkel veel 1990. aastatelgi. Selleks ajaks oli tema loomingus hakanud sumisema mesilaste ärasätitud elurütmi teema. Lakoonilisusele ja lihtsusele väljundit otsides oli Herkel jõudnud mesitarru, kus valitses kuusnurkne kord. Nii väikeste kui ka suuremate majade plaanid kippusid nüüd kuusnurkseks ja keerlesid ümber keskme. Sellisest geomeetriast ei puudu aga ka futurisminoot. Näiteks meenutab Vinni-Pajustis paiknev keskusehoone vormilt ja olemiselt soovi korral tulevikuroboti kiivrit või koguni kosmoselaeva.

Arhitekt ja tema aeg
Voldemar Herkel on teenekas arhitektuuritegelane selle sõna kõige ­paremas mõttes. Nõukogude ajal kõval kohal tegutsenud isikuna on ta paratamatult paljudele isegi ehk kahtlane kuju, ent tõde on ilmselt see, et ta tegutses omal ajal siiski parima äranägemise järgi. "Ehituskomitee koha võtsin lõpuks vastu, kuna ähvardati, et muidu tuleb kohalikku elu kureerima venelane," ütleb ta. Põlvkondadevahelised eriarvamused ja konfliktid kuuluvad iga ajastu sisse, andes nooremaile kuraasi ja tugevdades vanemate veendumusi. ­Nõukogude kord oli olemuselt repressiivne ning seega saavad sellise märgi külge ka kõik tol ajal juhtival positsioonil töötanud ­inimesed.
Asi pole aga kindlasti nii lapsikult lihtne, ja nii nagu ei tasu näiteks linnahalli põlastada seetõttu, et see kandis kunagi V. I. Lenini nime, ja selle arhitektuurist lihtsalt mööda vaadata, tuleb ka omaaegseid arhitekte vaadelda omas ajas. Karin Hallas-Murula koostatud ja Rotermanni soolalaos 1. märtsini avatud näitus koos mahuka kataloogiga on Herkeli loomingu ja positsiooni sisu mõistmiseks hea materjal. Selle linnahalli võiks aga muuseas ümber nimetada Ivo Linna nimeliseks kultuuri- ja spordipaleeks. Lühendatult - Linnahall.