“Mina metamorfoosid. Postmodernne perspektiiv”

Akadeemia Nord, 2007. 272 lk.


Sissejuhatuses ütleb Kolga, et ei tahtnud kirjutada kuiva teadusteost, vaid rääkida teaduslikest teemadest läbi isikliku, mahlakama prisma – minavormis. Kuid kirjutada postmodernismist postmodernistlikult näib olevat libe tee; pealegi on kantseliidi ja kõnekeele kokteil halvasti loetav.


Jah, pada podiseb, aga on see liha või kala, vedel või paks? Ja auru on rohkem kui sisu, eriti kui te juhtumisi juba olete postmodernismist loenguid kuulanud või Kolga poolt ohtralt tsiteeritud autoreid (Lyotard, Barthes, Foucault, Fukuyama jne) lugenud. Autobiograafiaga ka tegu ei ole, kuna midagi isiklikku Kolga ei paljasta, ei mingeid unenägusid, salakirgi, traumasid – ainult akadeemilised olengud ja kolleeglikud konverentsid, mida illustreerib edev kogus seebikafotosid.


Küllap on oma põhjus, miks teadustekstides isiklikust lobast hoidutakse ning ilukirjanduses või mälestustes jällegi teadusteooriaid seletama ei hakata. Samuti häirib, et autor kirjeldab käibetõdesid, nagu oleks need midagi uut ja originaalset. “Essentsialism piirab inimest ning takistab tema arengut. Inimene võiks vaadelda ennast kui pidevalt arenevat ja revideerivat olemust [–] Püsiolemusest vabanemist soodustab liikumine, reisimine ja perspektiivide olemasolu” (lk 222).


Karmi käega toimetaja oleks materjalist ehk pununud asise loengukonspekti, kuid praegusel kujul ei oska seda eriti kellelegi soovitada, peale Kolga enda tudengite.