07.03.2008, 00:00
Voldemar Kolga “Mina metamorfoosid. Postmodernne perspektiiv”
Voldemar Kolga
“Mina metamorfoosid. Postmodernne
perspektiiv”
Akadeemia Nord, 2007. 272 lk.
Sissejuhatuses
ütleb Kolga, et ei tahtnud kirjutada kuiva teadusteost, vaid
rääkida teaduslikest teemadest läbi isikliku, mahlakama prisma
– minavormis. Kuid kirjutada postmodernismist postmodernistlikult
näib olevat libe tee; pealegi on kantseliidi ja kõnekeele kokteil
halvasti loetav.
Jah, pada podiseb, aga on see liha või kala,
vedel või paks? Ja auru on rohkem kui sisu, eriti kui te juhtumisi juba
olete postmodernismist loenguid kuulanud või Kolga poolt ohtralt
tsiteeritud autoreid (Lyotard, Barthes, Foucault, Fukuyama jne) lugenud.
Autobiograafiaga ka tegu ei ole, kuna midagi isiklikku Kolga ei paljasta, ei
mingeid unenägusid, salakirgi, traumasid – ainult akadeemilised
olengud ja kolleeglikud konverentsid, mida illustreerib edev kogus
seebikafotosid.
Küllap on oma põhjus, miks
teadustekstides isiklikust lobast hoidutakse ning ilukirjanduses või
mälestustes jällegi teadusteooriaid seletama ei hakata. Samuti
häirib, et autor kirjeldab käibetõdesid, nagu oleks need
midagi uut ja originaalset. “Essentsialism piirab inimest ning takistab
tema arengut. Inimene võiks vaadelda ennast kui pidevalt arenevat ja
revideerivat olemust [–] Püsiolemusest vabanemist soodustab
liikumine, reisimine ja perspektiivide olemasolu” (lk 222).
Karmi käega toimetaja oleks materjalist ehk pununud asise
loengukonspekti, kuid praegusel kujul ei oska seda eriti kellelegi soovitada,
peale Kolga enda tudengite.