Volkmanniga loomulikust ilust
Mida tähendab sinule kui üle 15 aasta naisteajakirjadele
ja reklaamis töötanud fotograafile loomulik ilu?
Ma ilmselt ei oskagi sellele päris täpselt vastata, sest sel juhul
peaks määratlema sõna “loomulik”... ilmselt seisab
selle vastas “mitteloomulik” või “kunstlik”
või “surrogaatne” ilu, mis eeldavad ilu mõiste
koolutamist mingisse väljatöötatud kindlate tunnustega
visuaalsesse süsteemi. Kuna mood tegeleb trendide müügiga, siis
paratamatult lihtsustatakse, tüpiseeritakse ilu mõiste
müügikõlblikuks. Ja mida odavam on kaup, seda banaalsemaks ja
skemaatilisemaks see ka muutub.
Iseenesest pole ju selles miskit
halba, sest mood on ikkagi äri ja jumal tänatud, et kõigi
nende müügitaktikate vahele mahub päris palju variatsioone,
muidu ei peaks ilmselt minusugune selles äris kaua vastu.
Nii et sind huvitavad pigem tüübid?
Just, tegelikult huvitavad mind pigem teatud tüübid, kelle vorm
fotol on tihtipeale kõnekam, kui nad seda ise päriselus on.
Tüübid, kelle vormi kummaline harmoonia osutab vastupanu, nii et sa
ei suuda täpselt määratleda, millise ilukaanoniga on tegemist.
Ses mõttes pole ilu minu jaoks vaid kindla vormi küsimus, vaid
pigem vastupidi: ilu oleks kui pinge, mille tekitab standardiseeritud vormist
lahtiütlemine, sellest eemaldumine, pagemine, selle sisse mitte
mahtumine.
Samas ei tohiks see olla liialt deklaratiivne või
groteskne, sest siis muutuks tulemus karikatuurseks ja kaoks saladus. See on
hetk (ja foto on hetk), mil modelli olek kehtestab oma ainuomase
suveräänse ilu reeglistiku, millele on raske nime anda. Tihtipeale
võib olla selleks kas modelli teatud imperfektsus, lihalikkus,
või psühholoogiline hetkeseisund, mis teeb modelli haavatavaks ja
tugevaks ühtaegu. Ilu sisaldab minu jaoks paradoksi, mis ei anna end
täpselt määratleda, kuna jääb mingit osa pidi alati
määratlusest välja.
Kuid samas ei tegele ma pelgalt
ilu problemaatikaga, samavõrd olen püüdnud piltidesse tuua
sotsiaalseid taustu, änge ja enesemääratlemise vastuolulisust.
Elame ju konkreetses ajahetkes – seepärast olen modellivalikul
leidnud tüpaažid, kes ühtlasi iseloomustaksid ka noorte kuulumist
erinevatesse mentaliteedigruppidesse. Minu jaoks iseloomustab neid omalaadne
abstraktne suhe ümbritsevasse, kus kõik oleks kui haardeulatuses ja
samas pole millelegi vaja anda nime. Veidikene meenutab see teatrit –
lavastaja annab sulle rolli ja sina pead sellega toime tulema, kuni eesriie
langeb. Sealt ka näituse pealkiri “Jeunesse Fatale”
– fataalne noorus...
Väidad, või
täpsemini sinu näituse pressitekst väidab, et su uued fotod
tegelevad mitteametliku iluga selle algupärases ja loomulikus
poeetilisuses. Kuidas mahub selle definitsiooni alla aga ikkagi meigitud
modellinägu? Miks vajab sinu käsitluses loomuliku ilu pildistamine
siiski modelli eelnevat jumestust? Kas see pole sama kui
Marie-Antoinette’i soov mängida talunaist talle kunstlikult
püstitatud Versailles’ külas?
No meiki on
ju ka igasugust ja igas kangusastmes... Praegusel juhul on tegemist ikkagi
ülivähese meigiga. Pole kasutatud modelleerimist ega
põhikarakteri muutumist, vaid tegu on modelli enda nahafaktuuride
diskreetse rõhutamisega. Ses mõttes on meik pigem meigile
vastutöötamine: valisime meigikunstnik Mammuga vaid nahale
omaseid läikeid, faktuure – mis ei erine sugugi loomulikust naha
olekust – kuivanud matt, higine läige, väsinud tumedus,
naha läbipaistvus, veresooned. Tugeva meigiga katmisel kaoks ära
fotole omane faktuuride edasiandmine (see foto eripära, mis eristab fotot
teistest jäädvustustehnikatest), mis tegelikult moodustab osa modelli
omapärast sel hetkel. Seepärast pole ma ka kasutanud mingit
Photoshopi nägude udustamist, ebakorrapärasuste, pooride, kortsude
ega karvasuse eemaldamist. See on teadlik trots mitteisikustamise vastu.
Minu jaoks on näo faktuurid osa portreteeritava ainulaadsest
“loost”.
Mis sa arvad, mis põhjusel on
trendifotograafide looming nii üksteisega sarnane, stilistika ja
modellivalik niivõrd nivelleerunud, et individuaalsest käekirjast
on sageli raske rääkida?
Ma ei tahaks seda
väita, sest tegelikult on ju kõigil fotograafidel oma teema ja
nägu, mõnel rohkem, teisel vähem. Näiteks Makina,
Muraškina, Kallasvee ja Raidpere – ainus pilguheit nende
töödele ja sul on selge, kellega tegu. Ühelaadseks muudavad
fotod tihtipeale Photoshopi manipulatsioonid, kus pilt laotakse kokku eri
võtetest ja taustadest, mingiks abstraktseks keskkonnaks, millel pole ei
reaalsuse ega modellide omavahelise suhtega mingit pistmist. Siin on
klišeed lihtsad tulema. Reaalne võtteplats, reaalsed modellid
reaalsetes suhetes reaalsel hetkel on minu jaoks palju rikkalikum ja
kummastavam ja samas ka diskreetsem oma salapäras kui mis iganes
väljapunnitatud kokkulõigatud fantaasia. Aga eks igal ole omad
liistud ja omad eesmärgid.
Esteetika, kompositsioon,
modellitüübid, keda kasutad, on trendiajakirjadele emblemaatiliselt
tunnuslikud juba vähemasti 1990. aastate keskpaigast, iseäranis
tuttavad inglise ja itaalia moežurnaalidest ning fotonäitustelt. Tollal
õppisid ise Londonis, kuid tegid hoopis teistsuguseid, ütleksin, et
originaalsemaid pilte. Millest nüüd selline pöördumine
“trenditeadlikkuse” poole?
Tegelikult,
näituste jaoks tehtud fotod on mul ikka sama temaatika kandjad: modelli
üksindus raamis ja pilk, mis püüab ta sealt välja rebida.
Seda ka laiemas mõttes – enese sobitamine ja sobimatus tausta,
raami, püüd teisele poole, teades selle ponnistuse võimatust.
Täidetud tühjus ja üksiolemise väärikus. Okei, ma olen
muutnud stilistikat, tegelikult sellest loobudes ja puhastades pilti
detailidest ja teatraalsusest, liikunud jutustuse minimeerimise poole.
Fookusesse on tõusnud pigem tüpaaž ja faktuurid, mis
võivad olla sama kõnekad kui teatraalne lavastus.
See,
et praegu on ka moefotos tõusev trend fotolikkus, reaalsus, et on
küllastutud kitšilikkusest ja pateetilisest glamuurist, on pigem
kokkusattumus. Kuna meie massikultuuris on odava glamuuri ihalus juba
aastaid olnud imperatiivses seisundis, on minulgi tulnud selles
võtmes vähem või rohkem tööd teha, kuid
käesoleval hetkel on need mängureeglid minu jaoks suhteliselt
ammendatud teema. Samamoodi ka David LaChapelle’i laadne groteskne
veiderdamine, mille see mees on lõpuni ära teinud... Ka maailm meie
ümber on sootuks muutunud, nii et odav värviline Photoshopi grotesk
töötab juba nii iseenda kui ümbritseva vastu...
Ja
pealegi meeldib mulle vanamoodne ja ehe fotolikkus.
Kas ja
miks sobib portreefotole mustvalge film paremini?
Mustvalge tehnika on alati kuidagi kontsentreeritum ja müravabam, mitte
nii edev, seega on portreteeritava seisund seal paremini fookuses. Ja
puhtstilistiliselt on ta ka fotolikum selle algses vanamoelises mõttes.
Värv, kui seda ei kasutata sihipäraselt ja tundlikult, võib
muutuda samalaadseks maskiks kui oskamatu make-up.
Oled meie
praeguse presidendi ametliku foto autor. Kas ja kui palju läbis Toomas
Hendrik Ilvese portreefoto Photoshopi etapi?
Ausalt
öeldes sai kohendatud vaid veidi riietust. Ülejäänu sai
paika pandud juba fotografeerimisel valgustuse, võttenurga ja ilme
valikuga stuudios.
Sinu fotodel poseerivad enamuses
modelliagentuuride modellid. Miks otsustasid nende kasuks ega eelistanud
n-ö inimest tänavalt, mitteprofessionaalseid poseerijaid?
Kõik modellid on ju samuti inimesed tänavalt. Pigem
intrigeeris mind nende puhul teatav kommertslik vormieeldus, mida on
võimalik kultiveerida mittekommertslikus suunas. Modellide puhul on
tegemist ju lihtsalt vormiga, mille puhul kasutatakse vaid teatavat osa nende
iseloomulikest joontest, ja just seda osa, mida annab painutada
müüdava standardiseeritud ilu poole. Niiöelda ilus moemodell
pole ka iial mahtunud minu huviorbiiti. Valisin nende hulgast pigem
omapäraseid tüpaaže, pigem näitlejalikke tüüpe kui
lihtsaid iludusi. Paradoksaalne on iseenesest aga ka see, et kõik
kuulsad moetööstuses töötavad tippmodellid on pigem
kummalised kui lihtsalt ilusad.
Ma pole su üldistusega
kuulsate tippmodellide kummalisusest nõus, aga see selleks. Kui tulen
tagasi väljapaneku juurde, siis nende portreede, millest kaks mulle
tõesti meeldivad, sest nad erinevad kuidagi haavatavalt siiralt
tundetoonilt muust komplekist – hevikutt linnuga (vt ülal vasakul)
ja esimene portree sissepääsust paremal – meeleolu kujundab
tugevasti n-ö trotslik erootilisus, endas ebakindlale murdeealisele nii
iseloomulik tunnus.
Teatav erootilisus on minu jaoks see
subjektiivne haavatav pind, mis toob sisse lihalikkuse, aga pigem selle
mitteerootilise poole kui võimaluse saada mõistetevaks või
alustada dialoogi vaatajaga. Pigem olen püüdnud paljastusega liikuda
erootikast välja. Mis kõlab iseenesest veidikene
paradoksaalne. Kuid samas on see ka meie kõige vahetum olemise vorm
ilma kehakatte lobisevate vihjeteta. Paljuski on fotode võti just
haavatava alastuse ja pilgu tõsiduse vahel tekkiv pinge.
Toomas Volkmanni näitus “Jeunesse fatale”
kestab Tallinnas lambipoe Moodne Valgustus galeriis OO8 kuni 19.
augustini.