„Paratamatus elada ühel ajal“ on väga täpne seisundikirjeldus. Teatri veebilehel öeldakse, et lavastuse pealkiri on parafraas Peeter Mudisti 1985. aasta maali pealkirjast. Tegelikult on see muidugi tsitaat, aga Lauri Lagle lavastust võib Mudisti samanimelise maali parafraasina, ümbermänguna käsitleda küll.

Mudisti maalil on kollasel taustal grupp ülikondades mehi, kelle vahelt ja läbi paistavad kaks last pääsukese asendis, ühel jalas rull­uisud. Paratamatu, ettekirjutatu ja vaba tahte, isevalimise vastandamine on Mudistil selgemalt alla joonitud kui Lagle lavastuses, kus konformistlikku massi nagu ei olegi. Tõesti, see, et Mudist kujutab hegemooniat just ülikonnastatud (loe: vormis) meesterühmana, suunab tõlgendust enam kui Lagle, kes on toonud lennukisse, sellesse inimloodud pääsukesse kokku pealtnäha üsnagi kirju seltskonna. On nad aga kõik need rulluiskudel lapsed või siiski ülikonnastatud mass?

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: