Ehmatavat, lausa võigast. Veel hetkeks ta soovis, et see oleks ainult meelepett. Proovis ennast alt tõmmata, kui astus veel paar sammukest, justkui polekski midagi häirivat toas, aga siis ta enam edasi ei saanud. Voodi alt paistsid jalad ning neist oli võimatu mööda vaadata. Üsnagi karvased ja liikumatud jalad.

Ta kirus valjuhäälselt ja ootamatult ropult, sest jõledalt ropp see olukord oli ning jalad tundusid olevat väga elutud. Need polnud välja magavad või puhkavad, vaid päris ära surnud jalad. Ta astus veel pool sammukest lähemale ja nügis ühte neist kinganinaga. Voodi serva alt välja sirutuv jalg pani vastu, oli veidra pinge all, justkui puitunud.

Nüüd oli ta rohkem kui kindel, et tema voodi all on laip. Korjus. Et eluvaim oli selle keha juba üksjagu aega tagasi maha jätnud ja seda igaveseks. Ta haistis isegi ebameeldivat lõhna. Suveaeg, mõtles ta õudusega. Väljas on oma kolmkümmend kraadi või rohkemgi ja seda juba kolmandat päeva. Või on see hais üksnes mu hirmusegane ettekujutus?

Laip oli reaalsus. Ta avas akna, aga väljast ei tulnud tuppa tuuleõhkugi ja plastmassist aknaraam tulitas. Prae või selle peal mune. Kui korterisse sisse astudes oli tal tahtmine kohemaid midagi süüa, siis nüüd ajas söögimõte iiveldama ja kui ta uuesti toa poole pööras, tundis ta voodiveerest tõusmas tõepoolest vänget lõhna. Pigem oksehaisu kui laibalõhna. Ta aimas, et kui laip õhtuni voodi all vedeleb, siis hais levib, tungib tekstiili ja seinapragudesse, vaenab toasolijaid veel ilmatu hulk aega. Jälitab ja tuletab ennast pidevalt meelde. Võikustunne raputas ta õlgu.

Kuradi suvi, kirus ta, seekord roppust suhu võtmata. Praegu läheb kõik ühe jutiga riknema, muutub kõlbmatuks, roiskub, ussitab. Laip sealhulgas. Või korjus. "Korjus" paistis selle kohta, mis ta voodi all vedeles, täpsem sõna olevat. Korjusest tuli lahti saada, aga keset päist päeva oli see rohkem kui keeruline.

Topiks raipe külmkappi, teeks kapi toidust puhtaks ja äkki siis mahubki ära. See annaks õhtuni aega, jõuaks üht-teist välja mõelda ja ehk midagi ettegi võtta, arutles ta kööki tatsates. Kõigepealt peaks toppima korjuse suurde prügikotti, või isegi kahte, peapool ühte ja ülejäänud teise, siis kinni siduma. Sellest kõigest suure ja ebamäärase kujuga paki vormima. Mis juhuslikus pealtnägijas kahtlust ei ärataks.

Ta võis ette kujutada, kuidas öövalguses sikutab majademüürist ümbritsetud siseõuele hiiglasliku paki - mõistagi, kui seda üleüldse suudab -, selle prügikasti upitab, ning kuidas tema tegevust nii mõnigi aknal passiv mutt tähele paneb ja kui õige varsti laibahais ning kärbseparv pilvena prügikasti katab, siis küllap ta politseisse sõnumeidki läkitab.

Ta tundis, kuidas kattus üleni jaheda higiga. Päev oli palav, lämbes toas polnud tuuleõhkugi, tõmbetuulest rääkimata, aga külmavärinad jooksid niredena mööda selga alla.

Kui saaks kuidagiviisi korjuse majast kaugemale tassida, kuskile teepervele või pargipingi alla. Siis tekiks mulje, et kukkus jala pealt maha, sai rabanduse või miski muu äkksurma ja temal poleks sellega enam pistmist. Oli, elas, aga nüüd on surnud mis surnud.

Ta võttis pärast pikka kõhklust taskust telefoni ja hakkas mõtlikult nimesid sirvima. Need, kelle numbrid seal sees, olid tema tuttavad, kes rohkem, kes vähem, aga ta ei olnud eriti kindel, et keegi neist oleks nõus laipa kõrvaldama, teisisõnu - end milleski võikas kaasosaliseks tegema. Viimaks ta võttis südame rindu ja helistas: "Mul oleks abi vaja," ütles ta, aga sõnad pudenesid vastu kiirustavat ja kuuldavalt ebasõbralikku häält kildudeks, misjärel neid uuesti palveks kokku kleepida oli juba mõeldamatu.

Ta läks ahastust tundes tagasi oma tuppa. Pidi juba voodiäärele istuma, aga põrkus tagasi, sest kujutas ette, kuidas voodivedrud ta raskuse all allapoole vajuvad ja suruvad voodipõhja vastu laipa, seda jõhkralt laiemaks litsudes. Aga miks ma peaksingi praegu käed rüpes istuma! Tegutseda on vaja! Kohemaid tuleks korjuse jaoks prügikotid osta, mõtles ta, kuid ei suutnud veel hulk aega midagi ette võtta. Viimaks tiris teksased jalast ja ajas palava ilma kleidi selga. Lämbe suvepäev ikkagi.

Linn oli suveriides. Platsi veeres, mille ühte otsa oli hiljaaegu püsti pandud võimas klaasist rist, mis küll päevavalguses pleekinud plastmassist vorbitud käkerdise peletisliku mulje jättis, istus suvekohvikus keegi meesterahvas, kes talle tuttavlikult viipas. Ta naeratas viisakalt vastu, oli juba möödumas, kui kanna pealt ümber pööras ja laua taha istus. "Kas teil auto on?" küsis ta jalamaid asja kallale asudes. Mees noogutas kohmetult. "Kas te aitaksite mul laipa teisaldada. Või õigemini korjust."

"Ma ei tea... mul ei ole kogemust. Kujutage ette, ma pole senises elus veel ühtegi laipa teisaldanud," püüdis mees oma hämmingut naljaga katta.

"Lugu on selles, et ma olin kaks päeva Lõuna-Eestis ja kui ma täna koju jõudsin, oli mu voodi all laip või õigemini korjus. See tuleks korterist välja toimetada, kuskile linna äärde. Siin pole midagi kriminaalset, see on üksnes suure dogi korjus. Minu jõud sellest üle ei käi ja mul pole siin linnas eriti tuttavaid, kes aitaksid. Koera omanikud tulevad homme reisilt tagasi ja ma siis räägin neile, et koer pani jalutuskäigul ajama ja jäi kadunuks. Tal on kaelas rihm, kus kõik andmed peal, ja küllap keegi neile õige pea koera surmast teatab. Minu meelest oli ta ilgelt vana. Muldvana. Aga ma ei taha sekeldusi. Liiatigi, ma kardan, et see oli mingil määral minu süü, et koeraga nii juhtus. Teate, ma pidin sel ajal kui pererahvas Sitsiilias puhkas, tema eest hoolt kandma. Aga see Lõuna-Eesti sõit tuli mul nii ootamatult... te mõistate?" rääkis ta kiiresti sõnu puistates.

"Ma püüan," sõnas mees. "Aga olete ikka kindel, et see on k o e r a korjus?"

"On, on," kinnitas ta. Mispeale mees naeratas, aga võrdlemisi virilalt. Hulk aega ei öelnud neist kumbki sõnagi. Kohe algusest peale tundus mees talle küllaltki sümpaatne olevat ja mõne aja pärast justkui abivalmiski.

Asi saigi teoks tehtud ja ilma eriliste vahejuhtumiteta, aga meie loo juures on üllatuslik siiski see, et koerakorjuse korterist välja toimetamine - otsekui ühine kuritegu - viis neid kahte sõna otseses mõttes kokku ning koos nad ehk siiani ongi, kui vahepeal mingil rõõmutul põhjusel pole üks neist voodist teise laipa leidnud.

Toomas Vindil ilmub oktoobris romaan "Üüriline", mis jutustab Andres Saksa elust ja armastusest.