---

Õigupoolest oleks ju kõik korras. Lennutõrked takistasid paljudel riigimeestel sõita Krakowisse, ja kes siis muu kui Euroopa transpordivoliniku Siim Kallase kabinetiülem Henrik Hololei käsitleks kogu mandri transpordisüsteemi. Ometi mõjus tunniajaline iseenesest asjalik jutt nagu obstruktsioonikõne parlamendis, kui istungitel iga hinna eest tahetakse venitada. Huvi hakkas Hololei jutt pakkuma alles saate lõpul, kui saatejuht Kadri Liik päris: Kas Euroopa üldse tahab suurt mõtet? Ja Hololei nentis, et Brüsselis on lahti läinud tugev võimuvõitlus ja et nii halba õhkkonda pole seal pikka aega märgatud. Kuid saate teema see polnud. Ajal, mil oli juba teada, et Krakowisse ei jõua ei Euroopa Liidu juht José Manuel Barroso ega Euroopa “suured”, kuid ida-eurooplased tulevad eesotsas Vene presidendi Dmitri Medvedjeviga, Ukrainast koguni Janukevitš-Tõmošenko-Juštšenko, olnuks suurepärane võimalus keskenduda visioonile, missugune hakkab pärast kõiki vapustavat sündmust – vapustavat ka sellepärast, et ta tõstis Katõni, st Stalini kuriteod, kogu maailma (sh ka venelaste endi) teadvusse, lähendas venelasi ja poolakaid ja ka teisi slaavlasi – nn Ida-Euroopa geograafiline ruum välja nägema. Ja kuidas see terves maailmas võimendunud sündmus sunnib Venemaad taas hindama oma ajalugu.

Selle töö tegid ära selle nädala esmaspäeval Postimehes kolumnist Mihkel Mutt ja Eesti Televisiooni “Välisilmas” saatejuht Peeter Kaldre vestluskaaslane Mart Laar. Mõtlesin, et jälle Laar, aga ta esines väga hästi, näidates, et on poliitik silmaringiga ja näeb arenguid globaalseltki tasandilt. Ehk, nähes Sarkozy ja Berlusconi puudumist matustel, ja Leedu presidenti istumas Vene presidendi kõrval, võinuks ka prognoosida võimalikke vastandumisi Lääne-Euroopa versus Ida-Euroopa. Tundus, et kui endised postsotsialistlikud riigid jagavad Katõni muret, siis Lääne-Euroopa riigid on selles asjas pigem ükskõikseks jäänud.

Ja tagasi tulles “Välismääraja” “tööõnnetuse” juurde (miks ainult üks esineja?). Kuigi saatejuht Kadri Liik tundub olevat isegi vaat et paranoiliselt kiindunud Venemaa temaatikasse, hiilis ta siin kõrvale peateemast ja talle antud võimalusest, rääkides Venemaa ja Ida-Euroopa asemel raudteerööbaste laiusest.

Pikemaajaliselt tagasi vaadates tundub, et saade/saatejuht hakkab institutsionaliseeruma. Eesti riiklike struktuuride esindajad jagavad küll poliithariduslikku teavet maailma eri paigust, kuid saade kujuneb riiklike vaatekohtade propageerimiseks. Kadri Liik on Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse juhataja. Tema (koos Kaarel Kaasiga) toimetatud kuukiri Diplomaatia täidab ajakirjandusliku tühimiku teaberikkalt, kuid Kuku “Välismäärajat” näib Liik võtvat juba liiga harjumuslikult-mugavalt.