Võrokeste võit!

Esimest aastast valiti Eesti eurolaul varjaagide abita, st et välismaa hindamisspetsialiste ei palgatud. Oleks ka nõme kasutada proffide abi, kui võitjalaulu valivad lihtsad euroopaliitlased, türklased ja juudid. Lõpuks ometi usaldati oma rahvast. Eesmärk polnud enam eurooplastele meeldida, eesmärk oli enesele meeldida.

Ja just nii valijad käitusidki: võitis vähimagi kahtluseta kohalikus keeles kirjutatud laul, vilunud eurolaulikute Pajusaare ja Pilvre viisil, Võrumaa poeedi Aapo Ilvese eurolikult elujaatavatel ja üldinimlikel sõnadel. Sündinu on märk olulisest rahvuslikust emantsipatsioonist.

Muidugi ei suuda seda mõista teised eurotiimid. Nende siht oli ju toota rahvusvahelisel muusikaturule võimalikult sobivatrendiline lugu, aga siis tuleb mingi rahvahääletus ja hakkab turgu solkima. Justkui ehitaks riik kvartalitäie kauneid sotsiaalmaju, et kinnisvara-arendajaid uppi lüüa.

Ja ometi – seegi laul vajab tavaeestlase jaoks tõlget! Kes siis Võrust kaugemal ikka võru murdest nii väga aru saab. Kui Hollandis võidaks friisi keelne lugu, oleks olukord sama. Viimaste aastate folgivaimustuse taustal väljendab tänavune eurolaul  “Võro kultuuri renessansi” laiemalt kui kunagi varem. Kauksi Ülle ja Treieri Heie peavad tõenäoliselt “Neiokõsõ” võitu etnofutu läbilöögiks laia maailma!

Folgiga Eurovisioonile minna pole mingi uus samm. Seda on proovinud nii sakslased kui norrakad, nii rootslased kui türklased. Ja neist tühine vähemus pole end suurel laval naeruväärseks teinud vaid näidanud, et nad suudavad pakkuda rohkem kui maitsetut kitši või ooperlikku campi.

Kalev Kesküla

Harry Liivrand