Võrukeelset Üldlaulupidu juhib Silja Otsar
Kaua tehtud, kaunikene. Väga hea, et ta nüüdki kohale jõuab.
Iga asi vajab küpsemiseks aega. Võib-olla ei olnudki kellelgi lihtsalt sellist head ideed, et võrukeelne laulupidu teha.
Kuidas see idee idanema hakkas?
Räägitakse, et omaaegne Põlva maavanem Urmas Klaas oli esimene, kes mõtte välja pakkus. Mina jõudsin selle ideeni pooleteise aasta eest. Siis oli see veel nii üldine, et keegi ei teadnud, mismoodi laulupidu täpselt toimub, et talle antakse klassikaline laulupeo formaat. Pikkade ümarlaudade, arutelude ja ajurünnakute tulemusel jõudsime lõpuks sinna, kus praegu oleme.
Ja kõige hiljem võtsime vastu otsuse, et me ei hakka ühtegi eesti või muu maailma lugu võru keelde tõlkima, vaid põhineme ainult oma autorite kirjutatud lauludele.
Kas sa ei karda, et kõik muu tingel-tangel selle laulupeo ümber varjutab Uma Peo enda?
Ei usu. Niisugune päevakord on selleks, et inimesed, kes tulevad kaugemalt, saaksid peotunnet nautida juba terve laulupeole eelneva päeva. Oma inimesed muidugi ka.
Miks just sina üldjuhiks said?
Kogemata. Otsiti mitmeid koorijuhte. Ühel oli üks, teisel teine põhjus, mina ei saanud loobuda, sest olen ise Võrust pärit ja dirigent. Kes siis veel? Keegi ei tule kusagilt kaugelt Võrru omakeelset laulupidu juhtima.
Mida sa varem tegid?
Olen kogu elu koorijuht olnud. Välja arvatud muidugi lapsena, siis ma tahtsin arstiks saada.
Aga selgus, et mul läheb süda pahaks, kui verd näen. Nii et läksin pärast gümnaasiumi muusikaakadeemiasse koorijuhtimist õppima. Alates 1990. aastast olen Võrumaal, eriti Parksepa koolis koore juhtinud. Minu kõige toredam väljund on olnud Hilaro segakoor.
Miks peab üldse lapsi õpetama võru keeles laulma, kui neil pärast kooli lõpetamist siin nagunii tööd ei ole ja nad lähevad Tallinna või välismaale?
Ei lähe kõik. Ja mõni tuleb vahepeal tagasi ka. Just noortele on keele hoidmine ja julgustamine, et selles rääkida ja laulda, kõige olulisem.
Millised koorijuhid on sulle olnud eeskujuks soengu valikul?
Eestis on mitu kiilaspäisusele kalduvat koorijuhti. Aga tegelikult on mul selline soeng terviseprobleemide tõttu. Kas see on piisavalt tark vastus?
Jah.
Aga mul hakkavad juuksed kasvama. Ma loodan, et Umaks Peoks mul natuke juba on. Mõõda siis.
Eesti laulupidude tähtsaim laul on ikka lõpulaul. Kuna ka Uma Pido peaks kujunema traditsiooniliseks, siis mida kujutad sina traditsioonilise lõpulauluna ette?
Ma ei kujuta ette, ma tean seda. Meil on lõpus kolmest kõigile tuntud laulust koosnev plokk, mida kõik pealtvaatajad võivad kaasa laulda. Need on "Võromaa, Võromaa, kõge ilosamb sa", vana hea reilender "Tule, aga tule" ja "Haanja miis".
Haanja miis on ju luuser, kes läheb oma viimase kolme kopikaga poodi kerjama ega saa isegi püksinööpe osta. Mis sõnumit see sinu arvates võrukestele ka ndma peab?
Ei ole luuser! Ta on lubjakivivedaja. See ei ole lihtne töö.
Minu jaoks on oluline tõestada, et võru keel ei ole surev keel. Tulevad kokku kaks tuhat lauljat ja laulavad omas keeles. Et selles keeles on võimalik suur pidu.
Millised on sinu laulupeo lähenemisega seotud kõige tüüpilisemad õudusunenäod?
Mis on dirigendi õudusunenägu? Lähed lavale ja koori ei olegi. Ja teine asi on see, et koor on küll laval, aga minul pole midagi selga panna.
