Wannabe Forrest ehk Aabitsa kukk
“Aabitsa kukk” on ühe mehe etendus, peaosaliseks Tõnu Oja, kirjutanud ja lavastanud Andrus Kivirähk. Oja mängu kohta ma paha sõna ei ütle, küll aga julgen kinnitada, et tegemist on Kivirähu seni kõige nõrgema tööga, mida mina olen näinud/lugenud.
Oja mängis oma osa väga hästi, kuigi ma ei leia, et see roll oleks just kuigi raskete killast olnud. Kindlasti ei olnud aga tegemist komöödiaga. Rahvas küll naeris püüdlikult, kuid ma arvan, et see oli pigem sellepärast, et etendus oli välja hõigatud kui komöödia. Kui seesama tükk oleks esietendunud näiteks tragöödiafestivalil, oleks seesama lammaspublik nähtavasti sama püüdlikult nutnud. Minul tuli lihtsalt tusk peale, sest selles loos puudus igasugune originaalsus, kõige haledam oli see, et osad kohad viitasid lausa karjuvalt filmile “Forrest Gump”.
Nii Kivirähu uues etenduses kui filmis on peategelaseks kerge vaimse puudega noormees, kes jutustab oma lugu. Kui Forrest istub pargipingil ja pajatab oma kurba lugu südamlikult ning sooja huumoriga, siis Wannabe Forrest passib oma kodus, räägib oma kurba lugu, aga räägib seda kibedalt ja kohati vihaga. Wannabe Forrest käib esimeses klassis ja tema kõige suuremaks sõbraks ja kaaslaseks on aabits, milles leidub juhiseid igaks elujuhtumiks.
Kui lavastuses mõni naljakas koht ongi, siis on selleks aabitsas toodud lustlikud lühiluuletused, need on aga viidud konteksti, kus algsele naljale raputatakse kibedat pipart peale. Wannabe Forrestil on samuti jooksmisega jama – talle hullult meeldib joosta aga oh imet! Kahjuks ta ei taipa, millal peaks jooksmise lõpetama. See paralleel on küll nii hale, et vanameister Kivirähk oleks võinud ise endale maitsepolitseinikuks hakata ja selle detaili välja jätta. On ju küllalt teisigi asju, mis niiöelda ullikestel teisiti käivad kui meditsiiniliselt terve mõistusega inimestel. Ma ei taha öelda siinkohal: normaalsetel inimestel. Wannabe Forrester matkib inimesi, keda ta näeb ja need peaksid olema normaalsed inimesed.
Tema kõige suuremaks iidoliks ja kaitseingliks on kriminaalne Onu Paul, kes ainsana ullikest ümbritsevatest inimestest võttis vaeslapseks jäänud noormehe oma tiiva alla. See on iseenesest hea leid ja seda oleks võinud ehk rohkemgi arendada. Loost selgub, et Onu Paul püüab siiski oma kaitsealust piisavalt säästa ning räägib temaga läbi lillede, niiöelda aabitsa keeles.
Kui Forrest Gump püüdis mõtelda ka oma peaga, siis teatri wannabe saab kõik oma vastused aabitsast ja oma kaitseinglilt. Nii nagu on kirjas, nii on õige, nii nagu öeldakse, nii on õige. Kas selleks peab olema kohtlane, et niisugust mõtteviisi järgida? Kuigi Tõnu Oja teeb hea rolli ja kuigi peaaegu on nagu kohti, millest võiks hea tahtmise korral veel huvitavaid edasiarendusi teha, jääb näidendi sisu ja tekstiline pool Kivirähu senise taseme juures lamedaks. Ma ei saa aru, miks ta on selle tüki teinud ja miks ta on selle teinud niisugusel kujul. Samuti arvan ma, et see ei tule näidendile kasuks, et teised tegelased on välja jäetud. Just teiste tegelaste sissetoomisega oleks saanud antud loole juurde anda sügavust ja teravust. Kohtlase-normaalse vastasseis, rumala ja niiöelda tavalise inimese käitumise piiride hajumine on ju alati intrigeeriv.
Praegu aga tuleb publikul kogu stoori endale ette kujutada, põhitegevus toimub väljaspool seda, mida me näeme ja ausaltöeldes mina ei viitsi niisugust asja vaadata. Kui ma tahan endale jutustatavat lugu ette kujutada, ma loen parem raamatut.
Lavakujunduse on teinud Liisi Eelmaa, ma ei tea täpselt, kuidas see tükk Draamateatri maalisaalis välja näeb, kuid lagunenud Lutsu teatrimaja saal mängis esietendusel väga hästi kaasa. Praegu oli kujundus lakooniline – kapp, tool ja teler, arvestades seda, et kõik kõrvaltegelased olid loost välja lõigatud, oleks võinud ka lavakujundus veelgi lakoonilisem olla. Kui juba, siis juba! Ma ei soovita seda tükki vaatama minna nendel, kes on olnud senise Kivirähu austajad. Kui midagi muud tõesti teha pole – okei, vaadake. Aga oleme ka palju paremat Kivirähki näinud ja kindlasti saab teatris praegu näha teisi, paremaid lavastusi.
“Aabitsa kukk”.
Lavastaja Andrus Kivirähk. Kunstnik Liisi Eelmaa. Mängib Tõnu Oja. Esietendus 10. septembril 2004 Tartus, Lutsu Teatrimajas.
