Ühtlasi on selle poliit-tragöödia fookuses ehk isegi veel huvitavam portreteeritav. Nimelt Weineri India ja Pakistani juurtega, ent USAs hariduse saanud imekaunis abikaasa Huma Abedin – naine, kes oli nii filmi valmimise ajal kui on ka praegu Hillary Clintoni tiimis üks olulisemaid isikuid.

Film pole aga mitte Clintoni, vaid Weineri poliitelust ja selle avapauk, kui lubate mul sellist väljendit kasutada, on demokraat Weineri tagasiastumine Kongressist aastal 2011 pärast seda, kui tuli ilmsiks ebasünnis pilt, mille ta oli internetti postitanud, khmm… oma viinerist. Kuna mehe nime just nii hääldatakse, siis mõistagi oli skandaal seda magusam. „Tõde tuli ilmsiks nagu tekihunnikust välja vingerdav delfiin,“ nagu tabavalt ühes jutusaates öeldi. Euroopas oleks sellisesse vahejuhtumisse ilmselt leigemalt suhtutud, aga Ameerikas eksisteerib huvitav kahepalgelisus. Ühest küljest on meedia ja avalik ruum totaalselt üleseksualiseeritud (mõelge näiteks twerkivale Miley Cyrusele või pange lihtsalt telekas korraks MTV kanalile), ent teisalt minnakse täiesti endast välja, kui kuskil vilksatab korraks mõni tiss või noks, sest see ju ohustab otseselt kristlikke pereväärtusi. See on veider, häbisse mähitud puritaanlik suhtumine, milles vastandatakse otseselt puhtust ja perversiooni.

Kuid skandaal vaibus ja aastal 2013 oli Weiner tagasi. Ta alustas kampaaniat saamaks New Yorgi linnapeaks. Rahvas oli nõus väliselt nii viksile ja viisakale juudi mehikesele uue võimaluse andma. Kuid siis said teatavaks uued pahandused seoses seksisõnumite ja -piltidega. Weiner otsustas siiski jonnakalt kampaaniaga lõpuni minna, kuigi see muutus erakordselt piinarikkaks nii tema töötajatele, naisele kui ka talle endale. Lunastuse ja mainepuhastamise projektina mõeldud dokumentaalist sai ajapikku hoopis ühe poliitiku karjääri pöördumatu kokkukukkumise haruldane ja intiimne jäädvustus.

Must Käsi

Tänu sellele, et üks režissööridest (Kriegman) on kunagine Weineri poliitmeeskonna liige ja hea tuttav, on kaamerad saanud ligipääsu tõepoolest kõikjale, tunnistades nii mehe rõõmsaid kui ränki hetki, pihtimusi ja valesid, erutust ja hukatust. Kuid film tervikuna räägib meile palju enamast kui lihtsalt ühest poliitikust, kes ei suuda vinkut õigel hetkel püksis hoida. See näitab mõtlemapanevalt nii võimujanu kui tänapäeva poliitikat, milles töö ja eraelu segunevad ning privaatsfääri piirid kaovad, rääkides ühtlasi sotsiaalmeedia täiesti pöörasest jõust. Grotesksete mõõtmetega spektaakel on palju olulisem kui see, millised on inimese tegelikud poliitilised vaated ja plaanid. Praegusel ajahetkel, mil nii meil kui ka USAs on käimas presidendivalimised, on „Weiner“ tõesti väga aktuaalne film.

(Muide, lisanduseks üks värskem pikantne lugu, mida filmis pole. Just mõni nädal tagasi seikles Weineri viiner jälle. Tuli välja, et ta oli taas enda intiimsetest kehaosadest võõrastele naistele fotosid saatnud, kusjuures üks foto oli lausa magava pisipoja kõrval tehtud. Nüüd sai ka kannatlikule Abedinile küll ja naine andis augusti lõpus lahutuse sisse.)

19. septembril kell 19 kinos Sõprus.