Aasta eest olin resideerimas Itaalias. Programmi nimi oli Civitella Ranieri ja me elasime kõik ühes imposantses, ent ütlemata raskepärases 15. sajandi kindluses. Et mitte mõelda sellele, et mu toas kummitab (olin selle kohta kuulnud eelmistelt resideerijatelt ja tundliku inimesena adusin ka ise, et see nii on), üritasin hommikust õhtuni paaniliselt tööd teha. Sain valmis seeria pealkirjaga “THE ALPHABET OF LIES”, mis koosneb tähestikulises järjekorras väikestest illustreeritud lookestest, igaüks kirjeldamas mõnd mu elus toimunud lolli valetamist. Väga palju detailset nokitsemist, mida mul oligi tarvis, et see poolteist kuud üle elada. Ja nüüd andis tore väike kirjastus Lugemik selle sarja raamatuna välja ja esitles seda New Yorgi raamatumessil. Ning tegi ettepaneku, et äkki ma teen Miamis väikese video ja ütlen paar sõna sarja kohta kaamerasse, et nad saaks seda messil inimestele näidata. Tundus väga hea plaan olevat.

Ootasin aega, mil olen majas üksi. Panin üles kaamera, istusin selle ette toolile ja hakkasin rääkima. Vahepeal vaatasin, kas ikka jääb peale ja kuidas ma tundun, ja siis rääkisin jälle. Tundus, et see kõik tuleb üks igavene jama. Üks asi on kellegi küsimustele vastata, hoopis teine asi on üritada kaamera ees üksi asjalikku monoloogi pidada.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: