Areeni filmikriitikute lemmik: “Sügisballi” järel maandus Wes Andersoni soe tragikomöödia “Darjeeling Limited” 2007. aasta edetabelis teisele kohale. Vendade Whitmanide (Jason Schwartzman, Adrien Brody, Owen Wilson) eneseleidmise vürtsikas teekond Indias pakub meeleolukat vaheldust depressiivsete väärtfilmide ja padukommertsi kõrval. Bulls

Hoolimata Wesley Wales Andersoni ehk Wes Andersoni, 38 aastase Texasest pärit filmitegija senisest edust (viis täispikka mängufilmi, hulk reklaamklippe, tuhandeid järgijaid ja fänne), ei ole ma veel ühegi tänapäeva režissööri kohta lugenud internetist nii palju vaenulikke kommentaare, esseesid ja artikleid. Inimesed paistavad teda kohati paranoiliselt vihkavat. Lisaks suvalisele sõimule lendavad nooled tema poole süüdistustega rassismis, lapsepõlve fetišeerimises, vormi terroris sisu üle jne. Wes ­Andersoni põlastamine on hetk, mil teineteisele ulatavad sõbrakäe (post)modernistlikud snoobid ja laiad rahvahulgad. Selgub põnev tõsiasi, et nad polegi oma olemuselt nii erinevad, kui esialgu välja paistab. Veelgi lähemal vaatlusel aga osutuvad need rünnakud lihtsalt suutmatuseks harjumuspärasest erinevat vormikeelt lugeda.

Seda oodatum on Andersoni viimane film "Darjeeling Limited" inimesele, kes ohkab nukralt nii New Yorgi linna ähvardava suure kolli plakati ees CC Plazas kui reklaami ees, mis kutsub väärtfilmikinno vaatama linateost halvatud mehest, kes räägib silmapilgutuste abil. Lõpuks ometi ka üks tragikomöödia - päikesekiir pessimismis mõnulevate või hingetult kommertslike suurteoste seas.

See aga ei tähenda, et Wes Andersoni filmid elu ees allahindlust peaksid tegema. Vormilt ekstravagantsed, isikupärased ja väljapeetud, tegelevad need inimeseks olemise kõige universaalsemate probleemidega. Täiskasvanuks saamine, vastutuse võtmine, kipakad peresuhted, lähedase surm ja lein, tabudest küllastunud armastus, spirituaalne eneseleidmine, sõprus ja reetmine. Wes Anderson nimetab oma filmide tegelasi outsider'iteks. Olgugi et pärit keskklassist või rikkamast keskklassist, on nad kimpus üksinduse ja mõistmatusega, mille nad enamasti ise endale kaela on kutsunud. Tihti on nad egomaniakaalsed, pätliku iseloomuga šlikerdajad, kes alles elu poolt mängitud vingerpusside tõttu on sunnitud oma vigu tunnistama ning suhtumist muutma. Anderson ei kaldu liigsesse moraalitsemisse ja ta oskab alati lõpetada stseeni enne, kui tekib oht muutuda imalaks. Martin Scorsese ütleb, et Wes Andersonil on haruldane anne rikkalikult edastada inimestevahelisi lihtsaid rõõme ja interaktsioone.

Inimese portreteerimisel on Andersonile psühholoogilistest vahenditest isegi olulisemad stilistilised võtted. Tema suhtumine esteetikasse väljendub kindlas veendumuses, et see, kuidas mingi asi välja näeb, dikteerib ka selle, kuidas see paneb sind tundma. Maailm tema filmides on detailideni läbi mõeldud - see on enamasti ajatu, retrolik-kuid-samas-mitte filmiruum, mis on eksimatult wesandersonlik.

Kui tegevus peaks toimuma New Yorgis, nagu filmis "Tenenbaumid", mõjub see linn kohati nagu mõni Inglismaa viktoriaanlik asula. Kui me näeme allveelaeva filmis "Mereelu Steve Zissou seltsis", ujuvad selle "keldris" kaks delfiini ja nende kohal laiutab helistuudio, kus helisevad David Bowie laulud. Kui "Darjeeling Limitedi" peategelased puterdavad rongiga mööda Indiat, on see nii imeline, et hinge langeb melanhooliavoog, kuna sellist rongi pole tegelikult olemas. (Imetore kujund "eksinud rongist" - kuidas saab rong eksida? Rong liigub ju mööda rööpaid?! - imestavad kolm kentsakat ameeriklast.) Andersonil on lapselik kirg mängida vormide ja sümmeetriatega nii, et kõige erinevamad keskkonnad ja ajastud integreeruvad üheks, Wes Andersoni universumiks. Rääkimata siis veel selle universumi multikultuurilisest kirevusest - see on mänguline ja piirideta maailm, kus eri kultuuride pihta käivad tähelepanekud pole mitte rassistlikud, vaid tabusid ületavad pilked ka iseenda suunas.

Me näeme viimase vindini laia nurgaga filmitud kaadreid, detailselt läbimõeldud ja kujundatud võttepaiku, spetsiaalselt (tihti tema enda poolt) disainitud kostüüme, kõikjal kasutatud Futura-nimelist kirjatüüpi, "õigel" hetkel toimuvaid aeglustusi ja plaane, mis lennutavad meid uude dimensiooni tänu hoolikalt valitud poplugudele. Ilmselt see on ka põhjus, miks Wes Andersoni armastavad rohkem muusika- kui filmi­kriitikud. Tema kaubamärk on 60-70ndate peamiselt briti folk-rock-invasioon - Nico, David Bowie, The Kinks, Nick ­Drake, Rolling Stones, John Lennon -, aga ka 70ndate modal jazz või kummalised baroksed viisijupid, mille autoriks Mark Mothersbaugh ansamblist Devo.

"Darjeeling Limitedis" kuuleb ka erinevalt eelmistest muusikat India klassiku ­Satyaijit Ray filmidest, kes on oma humanistliku lähenemisega olnud Wes Andersonile eeskujuks.

Anderson ei ole üritanud oma saladusi endale hoida ja on alati avalikult rääkinud eeskujudest ja mõjutajatest. Prantsuse poeetilised realistid Louis ­Malle, ­Jean Renoir ja François Truffault oma tragikoomiliste misanstseenide ja hooliva suhtumisega inimesse. Fotograaf Jacques Henri Lartigue, kirjanikud ­Jerome ­David Salinger ja Francis Scott Fitzgerald. Samuti Jacques ­Cousteau - maadeavastaja, dokumentalist, teadlane ja akvalangi leiutaja, kellele on pühendatud Wes Andersoni kõige fantaasiarikkam, lapsikum ja ilmselt seetõttu ka vihatuim film "Mereelu Steve Zissou seltsis".

"11 ja pool on mu lemmikvanus," ütleb Bill Murray kehastatud kapten seal oma pojale ja ma arvan, et siin peitub ka üks põhjus, miks Wes Andersoni nii mitmeti suhtutakse. Tal on oskus vaadata maailma lapselikult, leida ootamatuid nurki ja värve, mängida tunnete ja inimestega künismivabalt. Näidata kurbust lootusrikkalt ja avada vaatajas tema sisemine laps. Kõik pole selleks alati valmis.

Filmograafia


PUDELIRAKETT”, 1996 – tänaseks kultusfilmi staatuses pastišš-film, mida näiteks ka Martin Scorcese oma lemmikute hulka loeb. Kirjutatud kahasse Owen Wilsoniga.


“Rushmore”, 1998 – stiilne töö, mis defineeris filmimaailma jaoks ilmeksimatult wesandersonlikkuse. Taas Wilsoniga koos kirjutatud.


“Tenenbaumid”, 2001 – tragikomöödia, mis murdis Andersoni arthouse-kinost välja, staariderohke filmiga oli massidesse pääs kergem. Dialoogid, kus öeldakse pidevalt välja see, mida “hästi kasvatatud inimene” enda teada jätab, lisanduvad Andersoni kaubamärkide hulka.


“Mereelu Steve ­Zissou seltsis” – 2004. Seni kriitikute poolt enim negatiivset vastukaja pälvinud töö, mille järel hakati Andersoni süüdistama Tenen­baumide haiguses – ta ei taha kuidagi täiskasvanuks saada ja “korralikuks” hakata.


“Darjeeling ­Limited”, 2007 – kaunis ja ­südamlik rõudmuuvi paroodia, kummardus elule, mis ei veere vääramatult mööda rööpaid, mis ei allu üleni planeerimisele ja jätab ruumi ootamatustele. Kolm Whitmani venda (Owen Wilson, ­Jason Schwartzman, Adrien Brody) puhastuvad selle India-reisi käigus kõigest, mis ei vääri kaasavedamist – nii Louis Vuittoni kauni disainiga üüratutest kohvrimägedest kui minevikuvarjudest, väljaöeldud ja ütlemata jäänud ­sõnade ängistustest, tehtud ja tegemata jäänud tegude koormast.


Töös: animakomöödia “The Fantastic Mr. Fox” (2009), mis põhineb Roald Dahli lühijutul. Tegelastele annavad hääled George Clooney ja mitmed Wes Andersoni ihunäitlejad, nagu Bill Murray, Cate Blanchett, Jason Schwartzman jpt.


M.T