Märtsis 1922 siirdus Wiiralt Dresdenisse, kus ta täiendas end skulptuuri alal akadeemias, professor Selmar Werneri meister­ateljees. Seal valmis üleelusuurusi figuure, portreid (näiteks, nn poisist ananassiga), fantasiipäid ("Sõdur"). Need oli ta sunnitud suuremalt jaolt ära lõhkuma, sest polnud võimalik neid kaasa võtta. Osa skulptuure hävis sõja ajal koos Pallase hoonega Tartus, Kalevi tänaval.

Kuid midagi jäi siiski järele. Tartu Kunstimuuseumi püsiekspositsioonis on eri aegadel olnud "Vanamehe pea" (1921, betoon), "Kristjan Tedre portree" (1922, betoon) ja "Konrad Mäe portree" (1922, pronks). Viimane valmis 1922 kipsis ning selle ostis kohe Pallase kool; aastaid hiljem valati see pronksi, nii et 1936. aastal isiknäitusel Tallinnas ja Tartus oli betoonist "Kristjan Tedre" kõrval väljas Mäe pronksportree. See on omamoodi Ferdi Sannamehe nüansipeent realismi ennetav teos.

Väga ilmekas on ka ekspressionistlik "Kristjan Tedre portree". Tollal oli betoon (tsement) kättesaadavaim materjal ning Wiiralt oskas seda kasutada. Ta vajutas sellesse mõnel juhul juuste- ja habemepartii osas joontesagaraid, mis meenutavad tema linoollõigete maneeri ja muudavad faktuuri elavamaks. Seda võtet on ta rakendanud "Vanamehe pead" modelleerides ja 1921 loodud "Mary Maydell-Engelmanni portrees". Viimane arvati olevat 1940. aastal hävinud, ent on kõik ajad üle elanud Eesti Kunstimuuseumi skulptuurifondis, olles küll kaotanud oma nime! Paruness von Maydell õppis 1920. aastate algul Pallases skulptuuri; Wiiralt on teda joonistanudki.1938 avastas ajaloolane Richard Patzner ­juba surnud parunessi portree geoloog W. Maydelli kodus. Teos jäi baltlaste lahkudes Eestisse. See võiks olla Kumu püsiekspositsioonis, kus praegu on väljas Nordlivländische Zeitungi kunagise peatoimetaja Arnold Hasselblatti (surn. 1927) portree (1923, patineeritud kips; Eesti Kunstimuuseumis on ka teine kipseksemplar, pronks viidi 1939. aastal perekonna poolt Saksamaale) ja "Tütarlapse pea" (1921, betoon). Viimane kujutab ilmselt mõnd Pallase tolleaegset naisõpilast. Nende "armsaid näolapikesi" modelleeris Wiiralt 1921 suure innuga.

Arnold Hasselblatti pea, mis toetub kõrgele kaelusele otsekui postamendile, paelub grotesksuseni küündiva, ent mitte üle piiri mineva uusasjaliku karakteersusega ning oli Wiiralti olulisima Dresdeni-järgse skulptuurina väljas 1924. Pallase lõpetajate näitusel.

Veel puhtamal kujul esindab uusasjalikku, naturalistlik-groteskset stiili "Mehe pea" (1924-25, kips, Eesti Kunstimuuseum) - õieti kuklapartiita mask.
Wiiralti-skulptori kindlat vormitunnetust on tunda ka ­tema graafikas. Ent täpselt samuti reedab viimane tema maalijakalduvusi, mis avalduvad nii värvilistes kui ka mustvalgetes gravüürides, arvukates monotüüpiates ja akvarellides ning mõnedes säilinud õlimaalides. Mõni aeg tagasi oli Haus-galerii poolt korraldatud Wiiralti-näitusel väljas tema "Natüürmort" (1918, erakogu) - realistlik õpilastöö Tallinna Kunsttööstuskooli ajast.

Pallases sattus Wiiralt ekspressionistlikku õhustikku ja kõigepealt Konrad Mäe mõju alla, kes andis algul akti­joonistamist. Mägi polnud tugev joonistaja, Wiiralt oli oma krokiides temast üle. Ent Mägi oli tugev isiksus ja kolorist, kes nakatas oma värvide vitraažliku sügavusega ja ekstaatilise väljenduslaadiga ning töötas parajasti suure kompositsiooni "Pieta" (1919) kallal, millele 1921 järgnes "Kolgata" (mõlemad hävinud). Seda ei saa meenutamata jätta, vaadates Wiiralti ekstravagantset kolmnurkset "Kompositsiooni" (1919-20, Eesti Kunstimuuseum), mille seletamatu tegevus toimub pateetilises lambivalguses (teatraalsuse tõttu võiks öelda ka "rambivalguses"). Puhtad intensiivsed sini-puna-kollased toonid valitsevad ka "Autoportrees" (1920, Eesti Kunstimuuseum), mis on nimme maalitud auklikule lõuendile. Sellestki algusest oleks võinud midagi põnevat välja kooruda.

1925 maalis Wiiralt Karl Pärsimäe portree (Eesti Kunstimuuseum) - üheaegselt litoportreega. See on juba uusasjalikus vaimus, õieti ettevalmistava iseloomuga. Viimati öeldu kehtib ka 1932 maalitud "Neegri portree" kohta (Eesti Kunstimuuseum), mille modelli leiame 1933 kuivnõelagravüürilt "Neegripead". Mõned huvitavad maalid leiduvad erakogudes, näiteks "Vangid" (1929) - Dresdeni-aegse groteskse samanimelise akvatinta suur maaliline variant, mille kohal lehvib juba "Põrgu" vaim - või "Maastik" (1936) - üks Fontenay-aux-Rosesi ja Sceaux' kandis maalitud leebeid etüüde, eelsoojendus ofordile "Maastik Pariisi lähedal" (1937).

"Wiiraldi maailm" - nii pealkirjastas Hanno Kompus oma artikli kunstniku näitusest 1936. aastal Tallinna Kunstihoones. Wiiralti looming on tõesti üks suur maailm, kus iga retk toob avastusi.