21.03.2008, 00:00
Wiiralt – skulptor ja maalija
Eesti kuulsaima graafiku Eduard Wiiralti (1898–1954) sünnist täitub 20. märtsil 110 aastat. Mai Levin tuletab meistrit sel puhul meelde aga hoopis teiste erialade viljelejana.
Teda kui graafikut tunneme küllaldaselt, ehkki mitte ammendavalt.
Tähelepanu fookusest on veidi kõrvale jäänud tema
skulptuur ja õlimaal, kuid nii iseenesest kui ka tervikloomingu
mõistmise seisukohalt on nende tundmine vajalik. Wiiralti enese
arvestuse kohaselt on ta loonud umbes poolsada skulptuuri ja paarkümmend
õlimaali. Skulptuur väärib tähelepanu esiteks
seetõttu, et seda ala läks ta 1919. aastal Pallasesse õppima
ning kooli lõpetas ta nii graafiku kui ka skulptorina. Tema esinemisi
skulptuuriga võttis kriitika alates 1920. aastast hästi vastu ja
Rasmus Kangro-Pool eelistas tema portreid nende elulises karakteersuses koguni
Jaan Koorti omadele. Wiiralt ise oleks sellise võrdlusega vaevalt
nõustunud, sest ta hindas Koorti kõrgelt ning õppis
vanemalt meistrilt mõndagi. 1920. aastal töötas ta Tartus
pisut Koorti abilisena ja too kutsus 1921 teda endaga Tallinnagi. Wiiralt oli
juba nõus, ent tal tuli abistada ka Pallase õppejõude
Anton Starkopfi ja Voldemar Mellikut mitmesuguste tellimustööde
tegemisel. Õieti oli see päris mõistlik õpetamise
viis, teisalt näib, et andekas õpilane võis oma noori
õpetajaid ka mingil määral mõjutada.
Märtsis 1922 siirdus Wiiralt Dresdenisse, kus ta täiendas end
skulptuuri alal akadeemias, professor Selmar Werneri meisterateljees. Seal
valmis üleelusuurusi figuure, portreid (näiteks, nn poisist
ananassiga), fantasiipäid (“Sõdur”). Need oli ta
sunnitud suuremalt jaolt ära lõhkuma, sest polnud võimalik
neid kaasa võtta. Osa skulptuure hävis sõja ajal koos
Pallase hoonega Tartus, Kalevi tänaval.
Kuid midagi jäi
siiski järele. Tartu Kunstimuuseumi püsiekspositsioonis on eri
aegadel olnud “Vanamehe pea” (1921, betoon), “Kristjan Tedre
portree” (1922, betoon) ja “Konrad Mäe portree” (1922,
pronks). Viimane valmis 1922 kipsis ning selle ostis kohe Pallase kool; aastaid
hiljem valati see pronksi, nii et 1936. aastal isiknäitusel Tallinnas ja
Tartus oli betoonist “Kristjan Tedre” kõrval väljas
Mäe pronksportree. See on omamoodi Ferdi Sannamehe nüansipeent
realismi ennetav teos.
Väga ilmekas on ka ekspressionistlik
“Kristjan Tedre portree”. Tollal oli betoon (tsement)
kättesaadavaim materjal ning Wiiralt oskas seda kasutada. Ta vajutas
sellesse mõnel juhul juuste- ja habemepartii osas joontesagaraid, mis
meenutavad tema linoollõigete maneeri ja muudavad faktuuri elavamaks.
Seda võtet on ta rakendanud “Vanamehe pead” modelleerides ja
1921 loodud “Mary Maydell-Engelmanni portrees”. Viimane arvati
olevat 1940. aastal hävinud, ent on kõik ajad üle elanud Eesti
Kunstimuuseumi skulptuurifondis, olles küll kaotanud oma nime! Paruness
von Maydell õppis 1920. aastate algul Pallases skulptuuri;
Wiiralt
on teda joonistanudki.1938 avastas ajaloolane Richard Patzner juba surnud
parunessi portree geoloog W. Maydelli kodus. Teos jäi baltlaste lahkudes
Eestisse. See võiks olla Kumu püsiekspositsioonis, kus praegu on
väljas Nordlivländische Zeitungi kunagise peatoimetaja Arnold
Hasselblatti (surn. 1927) portree (1923, patineeritud kips; Eesti
Kunstimuuseumis on ka teine kipseksemplar, pronks viidi 1939. aastal perekonna
poolt Saksamaale) ja “Tütarlapse pea” (1921, betoon). Viimane
kujutab ilmselt mõnd Pallase tolleaegset naisõpilast. Nende
“armsaid näolapikesi” modelleeris Wiiralt 1921 suure
innuga.
Arnold Hasselblatti pea, mis toetub kõrgele kaelusele
otsekui postamendile, paelub grotesksuseni küündiva, ent mitte
üle piiri mineva uusasjaliku k
arakteersusega ning oli Wiiralti olulisima Dresdeni-järgse skulptuurina
väljas 1924. Pallase lõpetajate näitusel.
Veel
puhtamal kujul esindab uusasjalikku, naturalistlik-groteskset stiili
“Mehe pea” (1924–25, kips, Eesti Kunstimuuseum) –
õieti kuklapartiita mask.
Wiiralti-skulptori kindlat
vormitunnetust on tunda ka tema graafikas. Ent täpselt samuti reedab
viimane tema maalijakalduvusi, mis avalduvad nii värvilistes kui ka
mustvalgetes gravüürides, arvukates monotüüpiates ja
akvarellides ning mõnedes säilinud õlimaalides. Mõni
aeg tagasi oli Haus-galerii poolt korraldatud Wiiralti-näitusel
väljas tema “Natüürmort” (1918, erakogu) –
realistlik õpilastöö Tallinna Kunsttööstuskooli
ajast.
Pallases sattus Wiiralt ekspressionistlikku õhustikku
ja kõigepealt Konrad Mäe mõju alla, kes andis algul
aktijoonistamist. Mägi polnud tugev joonistaja, Wiiralt oli oma
krokiides temast üle.
Ent Mägi oli tugev isiksus ja
kolorist, kes nakatas oma värvide vitraažliku sügavusega ja
ekstaatilise väljenduslaadiga ning töötas parajasti suure
kompositsiooni “Pieta” (1919) kallal, millele 1921 järgnes
“Kolgata” (mõlemad hävinud). Seda ei saa meenutamata
jätta, vaadates Wiiralti ekstravagantset kolmnurkset
“Kompositsiooni” (1919–20, Eesti Kunstimuuseum), mille
seletamatu tegevus toimub pateetilises lambivalguses (teatraalsuse tõttu
võiks öelda ka “rambivalguses”). Puhtad intensiivsed
sini-puna-kollased toonid valitsevad ka “Autoportrees” (1920, Eesti
Kunstimuuseum), mis on nimme maalitud auklikule lõuendile. Sellestki
algusest oleks võinud midagi põnevat välja kooruda.
1925 maalis Wiiralt Karl Pärsimäe portree (Eesti Kunstimuuseum)
– üheaegselt litoportreega. See on juba uusasjalikus vaimus,
õieti ettevalmistava iseloomuga. Viimati öeldu kehtib ka 1932
maalitud “Neegri portree” kohta (Eesti Kunstimuuseum), mille
modelli leiame 1933 kuivnõelagravüürilt
“Neegripead”. Mõned huvitavad maalid leiduvad erakogudes,
näiteks “Vangid” (1929) – Dresdeni-aegse groteskse
samanimelise akvatinta suur maaliline variant, mille kohal lehvib juba
“Põrgu” vaim – või “Maastik” (1936)
– üks Fontenay-aux-Rosesi ja Sceaux’ kandis maalitud leebeid
etüüde, eelsoojendus ofordile “Maastik Pariisi
lähedal” (1937).
“Wiiraldi maailm” –
nii pealkirjastas Hanno Kompus oma artikli kunstniku näitusest 1936.
aastal Tallinna Kunstihoones. Wiiralti looming on tõesti üks suur
maailm, kus iga retk toob avastusi.