24.07.2009, 00:00
Wilco “Wilco (the album)”
(Nonesuch);Kunstipärane ja täiskasvanute alternatiivrokk.
Wilco on tundunud mulle olevat üks sellistest bändidest, mille tarvis
leidub kamaluga küll vaieldamatut “headust” kinnitavaid
argumente, kuid suurt ei ühtegi erakordsuse tõestuseks.
Nad teevad tavaliselt kõike nii õigesti. Ühelt poolt
traditsiooniline Ameerika indie-rokk, teisalt sinna juurde nn
eksperimentaalne, kunstipärane ornamentika. Tulemus pole midagi mastaapset
nagu Mercury Revi või Flaming Lipsi puhul. Ikka seesama indie oma
kantri- ja folki- ja bluusiintonatsioonidega kipub näppu jääma,
ainult et koos millegagi, mida saab nimetada heaks maitseks, lihtsalt
kliiniliseks, kuigi filigraanseks disaineritööks. Ja nende targalt
looritatud formalismi kohal laotub Jeff Tweedy hääl, mis pole olnud
lihtsalt minu maitse – liiga lame ja karakterita, et päriselt hinge
järele küsida.
See kõik keris end peast läbi
üpris reeglipärase avaloo ajal – “Wilco (the song)”
teab, kuidas lauda katta – argisevõitu popstruktuuriga koos
parasjagu müra õiges toosis ja õiges doosis. Aga kohe
seejärel läheb paremaks – lood “Deeper Down” ja
“One Wing” uuristab kitarrist Nels Cline täis majesteetlikult
ilusaid kraatreid ning see pole enam lihtsalt nutikas arranžeering, mis siin
tööle hakkab.
Ja ikkagi ei valmista miski meid ette plaadi
kõrghetke tarvis. “Bull Black Nova” on mõrvari
tapmisjärgse agoonia lugu, ning – uskuge või ei –
Tweedy laulab selle abitu raevu meie jaoks kohale. Bänd trambib sedaaegu
massiivset, vasardavat surmamarssi ja lõpetab kuuendal minutil just
siis, kui kaos on käega katsuda. Plaadi ülejäänud osa on
paratamatult taandumine tasakaalukusse, kuigi “Everything
Everything” on esmaklassiline hüvastijätulugu.
7