Nad teevad tavaliselt kõike nii õigesti. Ühelt poolt traditsiooniline Ameerika indie­-rokk, teisalt sinna juurde nn eksperimentaalne, kunstipärane ornamentika. Tulemus pole midagi mastaapset nagu Mercury Revi või Flaming Lipsi puhul. Ikka seesama indie oma kantri- ja folki- ja bluusiintonatsioonidega kipub näppu jääma, ainult et koos millegagi, mida saab nimetada heaks maitseks, lihtsalt kliiniliseks, kuigi filigraanseks disaineritööks. Ja nende targalt looritatud formalismi kohal laotub Jeff Tweedy hääl, mis pole olnud lihtsalt minu maitse – liiga lame ja karakterita, et päriselt hinge järele küsida.


See kõik keris end peast läbi üpris reeglipärase avaloo ajal – “Wilco (the song)” teab, kuidas lauda katta – argisevõitu popstruktuuriga koos parasjagu müra õiges toosis ja õiges doosis. Aga kohe seejärel läheb paremaks – lood “Deeper Down” ja “One Wing” uuristab kitarrist Nels Cline täis majesteetlikult ilusaid kraatreid ning see pole enam lihtsalt nutikas arranžeering, mis siin tööle hakkab.


Ja ikkagi ei valmista miski meid ette plaadi kõrghetke tarvis. “Bull Black Nova” on mõrvari tapmisjärgse agoonia lugu, ning – uskuge või ei – Tweedy laulab selle abitu raevu meie jaoks kohale. Bänd trambib sedaaegu massiivset, vasardavat surmamarssi ja lõpetab kuuendal minutil just siis, kui kaos on käega katsuda. Plaadi ülejäänud osa on paratamatult taandumine tasakaalukusse, kuigi “Everything Everything” on esmaklassiline hüvastijätulugu.
7