Willard van Orman Quine “Sõna ja objekt”
Quine, olemata küll pooltki nii tuntud kui Wittgenstein (või Heidegger, kui võrdlusmaterjali kaugemalt otsida), on kahtlemata üks mõjukamaid 20. sajandi analüütilisi filosoofe - peaaegu müütilises staatuses olev hirmuäratav kuju, kelle loogikat kardab isegi enamus analüütilisi filosoofe (ülejäänud ei pea enamasti vajalikuks sellele reageerida).
20. sajand on näidanud põhiliselt seda, et filosoofia seisneb lammutamises. Sellele viiva pöörde ammuseks algatajaks võis olla Nietszche, igatahes on sestpeale otsitud üha “kummalisemaid” (nt. Derrida) või loogilisemaid (Quine) viise üha vähemate allesjäänud enesestmõistetavuste põrmustamiseks.
Võibolla kuulsaimad Quine’i argumendid puudutavad ontoloogilist ja tõlke määramatust. Rangelt võttes ei saa me kunagi teada, kuidas tõlkida tundmatu keele väljendit isegi siis, kui selle kasutaja seda tehes millelegi (nt. jänesele) osutab, kuna ta võib (meie poolt eeldatava “jänese” asemel) silmas pidada hoopis jänese mõnd osa või staadiumi (või tervet maailma, kus eksisteerib kõik peale osutatud jänese või mida iganes). Sellega näitab Quine, kuidas “tõlkeprogrammide” erinevus ja määramatus tingib ontoloogiate (selle, mis on olemas ja mis mitte) määramatuse.
Kuigi oma täpsuses ja verbaalses sitkuses oivaline, jääb Quine’i stiil pealiskaudse lugeja jaoks siiski läbitungimatuks. Selle põhjuseks on tema matemaatilisel formaliseerimisel ja lihtsustamisel põhineb meetov. Bruno Mölder toob oma järelsõnas lõbustava näite sellest, kuidas Quine väiteid loogiliselt formaliseerib: lausest “Sokrates eksisteerib” saab tema kanoonilises tähistuses “Leidub täpselt üks asi, mis sokrateerib”. Võib öelda, et Quine’i “sihtgrupp” on küllaltki täpselt piiritletav filosoofide ja keeleteadlastega, kuid neile on ta see-eest erakordselt oluline.
