William Boyd “Rahutu”

Tõlkinud Krista Kaer. Kirjastus Varrak, 2009. 392 lk.

Eesti keeles juba romaanidega “Brazzaville’i rand” ja “Üks inimsüda” esindatud romaanikirjanik ja filmistsenarist William Boyd kuulub samasse võimsasse inglise kirjanike põlvkonda, kuhu Ian McEwan ja Martin Amis. On viimastest ehk veidi vähem tuntud, kuna pidavat meedias madalat profiili, aga romaanitehniliselt ehk kõige osavamgi. Seda viimast võib tõesti kinnitada, sest tema värskeim romaan “Rahutu” (2006) on erakordselt haarav.

Romaani põhiaine – Briti luure tegevus teise maailmasõja ajal USAs – on korralikult läbi uuritud ja väga osavalt fabuleeritud, võrreldav lausa John le Carréga. Autor valdab samavõrd nii ainet kui põnevuse tõstmise kunsti. Teine paralleeljutustus kulgeb autori nooruspäevil 1976 Oxfordis – see on aeg, mille hoiakuid ja sotsiaalseid pingeid kujutades saab ta pruukida omi mälestusi. Siin vilksatab uut vabameelset elu, noore põlve emantsipatsioon ja Baader-Meinhofi vari, Karakterid ja tüübid on korralikult välja joonistatud ja elavalt edasi antud. Kirjutatud nii mõõdetult ja hästi, et sobiks romaaniõpikuks. Isegi teatav ideoloogiline sõnum on olemas – veel üks pilguheit ka kirjanduslikult palju pruugitud Briti härrasspioonide (Kim Philby jt) kummalisse maailma. Riivamisi on puudutatud ka muid Euroopat ühendavaid teemasid, nagu vene emigrant Pariisis.

Šotlaste pojana Ghanas sündinud Boyd elab enamasti oma mõisas Bordeaux’ lähedal Bergeracis.

Tema raamatuis on tunda nii rahvusvahelist haaret kui suurt kirjanduslikku osavust.