Wimberg. Pille-Riin
Pole ma esimene ega viimane, kes kujutleb selle raamatu teljele Ellen Niit - Vennaskond - Wimberg. Ehk siis Niidult pildikesed vanaema lapsepõlvest, rokkaritelt see neiu, kes tegi kleidinööbid lahti eest, ja Wimbergilt siis viimatise tütar, nüüdisaegne, Tomi ja Anni lastesaateid vaadates kasvav tüdrukuke. Mõttejada on kerge tekkima ja tegelikult poleks vahet, kui ükskõik milline kangelanna triost kandnuks hoopis nime Anu või Maarika-Katrin.
Autor tituleerib teose lasteraamatuks suurtele ja suurteraamatuks lastele. Nii see ongi, aga suured peaksid valmis olema väikestele seletama, miks onu ei kirjuta nii, nagu koolis või lasteaias õpetatakse. Vihjan Wimbergi kärppsed-sündroomile ehk siis järjekindlale püüdele oma raamatutega mingit imelikku soomelikku ortograafiat kehtestada. Ehk vanuigi läheb üle, ootame.
Autor oskab imekspandavalt hästi vaadata maailma lapse silmade kõrguselt ning kõrgusele, kuid ei jää jänni ka täiskasvanute muredes ja lootustes surfates. Teost läbib kummastav heatahtlik nukrus ja sellest võib tänapäeva elukorralduse ja -tempoga kaasa antava paratamatu võõrandumise ja selle kriitikagi üles leida. On mängu ja bitšimist, armastust ja tüli ning palju muud.
Kohati kihutab raamat seiklusliku hooga, siis võtab aega mediteerida ja arutleda, mõni lugu kappab kõigepealt tuhatnelja minema, aga jääb siis väga ruttu seisma ega liigu enam kuhugi. Mis seal ikka, tuleb võtta järgmine jutuke, kaasa- ja edasimõtlemist jagub. Vahepeal tundub koguni, et oleme sattunud hoopis ulmeromaani ja on hetki, mida rikutuimad saaksid nimetada peaaegu erootilisteks. Igal juhul on tegemist tugeva ja vajaliku raamatuga, mille vanuseline sihtgrupp on terve Eesti rahvas.
