Wimberg"'Põngerjate laulud"'.
Wimbergi laule, mis pärinevad ajajärgust, kui ta tõlkis mudilastesarja "Tweenie-põngerjad", võib nimetada adaptsioonideks (tõlked nad pole ja omalooming kah mitte).
Minu arust olid Tweenie-põngerjad ühed pururumalad sellid. Nii pole nende laulude vaimsuski võrreldav näiteks "Buratino" sarja laulusõnadega, mille autor ju samuti Wimberg. Isegi Uku Masing on parem. Peamiselt, nagu laulusõnade lugemisel ikka, häirib pidev kordamine (ühes tekstis kordub 28 korda sõna "särab", muid sõnu on kokku 32). Samuti väljendid nagu "pimm-põmm! Jehuu, ajee!". Paiguti võis tweenie-diil siiski päris loominguline olla. Näiteks tõlkida pealkiri "The Grand Old Duke of York" "Me vapper Lembitu". Aga raamat ongi mõeldud (ette)lugemiseks päris väikestele - sellistele, kes pappkasti sisse mängima mahuvad (nagu üks laul ka jutustab). Mõni lugu on siiski meistriteos ka kvoorumi iga arvestamata ("Kurb kloun").
Eriti soodsaks võib kujuneda "Põngerjate laulude" mõju väikestele tüdrukutele, kelle jaoks raamatus avaneb rikas moosisaiade, jäätiste ja tortide maailm. Nii võib juhtuda, et nad ei hakkagi vanemas eas modellideks ja ei lähegi kusagile Pariisi või New Yorgi moelavale surema.
Väikelaste raamatu juures on tähtis tegelane ka kunstnik, "Põngerjate lauludes" on selleks Priit Rea, kes joonistab kergelt pastelsete, mahedate värvidega. Eriti õnnestunud on kompositsioon kuningast, politseinik Kallest (Laanet?), pättidest ja tihastest.
