Xanaxist, kullaproovist ja superstaaridest
Nädalavahetusel toimus Helsingis Flow Festival. Hunnitu etteastega
võrgutas publiku 60+ graatsia Grace Jones. Stringid, võrksukad,
killerkontsad ja ulmelised kübarad tegid Andy Warholi kunagisele muusale
ainult au. Lauljanna lavaline liikumine oli vaba igasugusest aeroobikast.
Grace’i jalad on Tallinnas esinenud Madonna omadest ka umbes poole
pikemad, nii et polnud nendega vehkida vajagi – visuaal oli niigi
efektne.
Hea on vaadata lava-show’d, kus pole tunda
higist trenni, vaid esineja naudingut igast oma liigutusest. Grace Jones teeb
kaks puusanõksu ja ongi olemas. Kogu show oli tehniliselt lihtne –
natuke turnimisatribuutikat, laserkiired, neid murdev peegelkiiver. Kõik
toimis.
On inimesi, kes peavad ennast pidevalt tõestama, veri
ninast väljas. Mõni aga nipsutab vaid sõrmi ja kõik
on sillas. Aldous Huxley “Heas uues ilmas” on inimesed gruppideks
jaotatud, alfast üpsilonini. Ühest grupist teise liikumine on
praktiliselt võimatu. Äkki ongi nii, et me kuulume juba
sünnipäraselt eri liikidesse ja kogu wannabe’lik enda
push’imine on täiesti mõttetu tegevus. Vaja on vaid
soma’t. “Heas uues ilmas” annab sellenimeline rohi rahulolu
enda ja ümbritseva maailmaga. Nii et rohkem Xanaxit ja hea uus ilm juba
paistab.
Vean kihla, et Grace Jones pole kunagi pidanud end
“proovile panema”. Kohe algab järjekordne “Eesti otsib
superstaari” hooaeg, kus toimub pidev proovilepanek. Aga kui kullaproov
ikka piisavalt kõrge pole, on kogu tõmblemine juba eos
asjatu.