“It’s Blitz”
(Polydor)
Oma esimesel albumil kuus aastat tagasi karjus YYY pool-poola-pool-korea verd
laulja Karen O “aaart-staarrr, aaaarrrt-staarrr” ja kitarride
näidud olid põhjas. New Yorgi rokkmuusika on tihti kunstiga tiiba
ripsutanud ja importinud kunstikoolidest ideid. Karen O on nüüd
elanud vahepeal viis aastat Californias ja sessioonide jaoks sõitis
bänd NY vertikaalsest pakitusest isegi nii kaugele kui El Pasosse.
Võib oletada, et plastilise kirurgia sünnikodu pluss Texase lai
horisont on pannud asju pisut teise perspektiivi – stressi on
vähemaks jäänud. Meloodiad näivad uueks albumiks tulnud
kuidagi eriti kerge käega, täitsa lõdvalt. Verbaalselt
ketravad nad väheütlevat lõigatud fraasidest linti. Kuid YYY
uutes lugudes on märgatavalt kõrgenenud ajuinvasiooni indeks,
kaasaelamine on nüüd varasemast lihtsamgi, ma oskan esimese
nädalaga juba nelja refrääni kaasa laulda. Ja võib-olla
on tänu Dave Siteki (TV On The Radio) produktsioonile kontsentreeritumad
ka tänapäeva tantsupõrandatele sobivad elemendid. Puudu ei ole
ka sümfoonilisest kitšist ega üleliigsest
südamesoojusest, millest viimase loen miinuspoolele. Aga üldiselt
jääme Karen O ja tema kahe nohiku uute rõivastega rahule.
Rokirahvale toob kuulamine kaasa kindlasti kerge iivelduse ja see saab olla
ainult hea märk.
7
