Yello “Yello Touch”
Ühtpidi ei väljenda keegi muusikalist neutraalsust paremini kui kahe šveitslase Yello. On omamoodi hämmastav, kuivõrd lihtne on seda plaati tema mängimise ajal ignoreerida. Võtke avalugu “The Expert” ja tema null-intsensiivsusega pop-funk. Võtke kõik need järgnevad komponeeringud küll trip-hop’i, cool jazz’i, küll gootiliku filmimuusika võtmes ja leppige eeldusega, et Yello ongi pealispind ilma sügavuseta. Iga nende lugu on kui isoleeritud kunstiobjekt, omamoodi petlikult kaunis, kuid ilma vähimagi märgita sellest, et mõni inimorganism seda iial puudutanud oleks. Siin pole musitseerimise higi, ega ka (kujuteldava) publiku oma. Siin pole liikumist, on ainult sujumine. Kui nende laulude poole käsi sirutada, tuleb justkui klaas vastu.
Aga neutraalsus ei tähenda igavust ning puudutada tahaks midagi neis lauludes aeg-ajalt rohkemgi kui korra. Sest kui ka Yello muusika on külm ja kalkuleeritud oma loomult, siis ei tulene sellest hoopiski, nagu ei võiks ta samas olla päriselt kurb või ülev või sügav. Enamgi veel – mida enam on too kõrgklantsiga meeleolumuusika inimlikkusest puhastatud, seda peenemalt ta mõjub. Yello on meie sügavamate igatsuste surrogaat ja ei soovigi seda varjata. Nad ehk ei ole salvestanud sellise sünteetilise fiktiivpopi meistriteost – selleks on Art Of Noise’i “Moments In Love” –, kuid nad tunnevad mudelit, skeemi, rutiini...
Minutite kaupa surrogaatmuusikat – see kõlab halvasti, ma tean. Aga tegelikult oleks siinkohal ilus tunnistada, et mitte midagi halba minuga nende minutite jooksul küll ei juhtunud. 7
