Oojaa – Zappa kõrval tunduvad tema kaasaegsed rumalavõitu. Iggy Pop riskis olla juhm ja naeruväärne oma jaburas enesepaljastuses, Mick Jagger seevastu manas ette saatanliku irve ja lavastas enesest kurja liialduse. Selles on nende jõud ja kaalukus. Zappa – tema ainult muigab põlglikult. Just nimelt põlglikult, ilma vihata, ilma muude pingeliste emotsioonideta tegelikult. Ja üleüldse, leidke mulle emotsioone tema muusikas – selliseid, millega kaasa minna ja unistada ja unustada. Aga ei, Zappaga pead sa kogu aeg ärkvel püsima.

Zappa räägib palju – see on tema viis kitarrisoolosid üles ehitada, aga ka tema viis nalja teha. Üks eesti muusik ütles kunagi ammu, et kui kunagi löödi narril esimese ebaõnnestumise eest pea maha, siis Zappa pidanuks küll 100 aastat vastu. Taevas kaitse! Kas on populaarses muusikas olemas olnud suuremat rõõmurikkujat kui Zappa? On seal olnud veel kedagi, kes togiks kogu aeg sõrmega popmuusika külluslikku kehandit ja toriseks trotslikult: kuningas on alasti, kuningas on alasti? Ja kui tema huumorist endast rääkida, siis… Ma meenutan neid tema tisside ja tagumike nalju, mingit mässamist seksinukuga mingis piinlikus videos, aga see on vaid tema dramaatilise etteaste esimene pool. Vaata, näib ta seejärel ütlevat, ma käin seal madalal, kui tahan, aga nüüd – nägid, ma panen siia juurde vibrafonisoolo ja free jazz-klaveri ja törtsu Stravinskit ja siis oled jälle sina see, kes rumalaks jääb.

Jään, jään, aga üks asi kordub mul teda kuulates ikka ja jälle – kui ma neis tema kihtides ja keerukustes sorimise olen lõpetanud ja lähen tagasi selle juurde, mis mulle päriselt meeldib, siis kõlab see kõik – biitlid, disko, metal, mis tahes – paremini kui enne. Vabandust.