repro

Mormoonid ostavad Eestis kokku surnute andmeid, et lahkunud hiljem postuumselt ristida. Võistlus näikse käivat selle peale, kellel on surres kõige rohkem hingi. Kreekas maksti sadu miljoneid eurosid pensioniraha ammu surnud inimestele. Jaapanis mindi vanaprouat õnnitlema ja selgus, et daamil endal pole selle rahaga juba viimased 30 aastat midagi peale hakata – tema ammugi, nagu öeldakse, mullatoidul.

Facebook on vaimudega hädas – kadunukesed, kelle profiili omaksed sulgeda või privaatseks leinaseinaks kohandada ei lase, jäävadki ennast võrgustiku algoritmi meelevallas elavatele meelde tuletama. Surnu postkasti tulevad kutsed ja kirjad, sest elavatel on elamisega nii palju tegemist, et pole mahti surmakuulutustes näpuga järge ajada. Surnult võib saada nii päranduse kui võlakoorma, mida ise enne oma surmagi ära maksta ei jõua...

Ülirikkad aga üritavad ilukirurgiaga surma üle kavaldada – küllap on vaid aja küsimus, mil mõni nina, kulm või rind punasele vaibale pudeneb või mõni käsi šampusepokaali tõstes välklampide sähvatuste saatel pooleks murdub. Kas pooliku näo või aukliku rinnaesisega inimestega kooseksisteerimiseks valmistavadki meid ette zombifilmid, -mängud, -seriaalid, -koomiksid ja -romaanid? Või on nende ebatavalise populaarsuse taga mõni muu seletus? Elavad surnud on igal juhul hõivanud igavesti noorte vampiiride koha popkultuuris ja massimeedias ning nõuavad aktiivselt meie tähelepanu. Zombid on uued vampiirid, ütleks moekam rahvas. Vanarahvas aga ütleb, et küürakat parandab haud. Aga mis siis, kui haudki teda ei paranda ja küürakas end selle jutu peale hoopis hauas ringi pöörab?

Moodsa zombi-diskursuse isa, tänaseni kõbus filmilavastaja George A. Romero, kelle käe alt on tulnud sellised žanri kullaprooviga filmid nagu “Elavate surnute öö”, “Surnute koidik”, “Surnute päev” jpt, teab, et zombifilmide tegelik mõte on siiski midagi väga tähtsat ja olulist inimeste endi kohta ära öelda. Kui neid vaadata targa silmaga, siis saavat tema enda filmide põhjal päris hea ülevaate sellest, mis viimase 40 aasta jooksul Põhja-Ameerika ühiskonnas muutunud on. 1978. aasta “Surnute koidik”, mille sündmused hargnevad supermarketis, näitas näpuga hingetu konsumerismi vohamisele, “Surnute maa” tõmbab paralleele Ameerika 9/11 järgse isolatsionismi ja paranoiadega jne.

Tema viimane, mitte just kõige soojemat vastuvõttu leidnud “Surnute päevik” aga üritas tähelepanu juhtida sellele, kui haavatavad on inimesed digiajastul, mil me kõik oleme üksteisega ühenduses, vaid paari nupuvajutuse või hiirekliki kaugusel.

Romero aeglased mörisevad ebasurnud on tänaseks küll asendumas üliväledate ja mõne hirmsa salajasest laborist välja pääsenud viiruse tõttu zombistund hirmutistega (“28 päeva hiljem”, “28 nädalat hiljem”, “Resident Evili” ekraniseeringud, “Planet Terror”), kuid Romero arvates üks enesest lugupidav zombi ikka jooksma ei hakka: “Nad ei saa joosta! Nad murraksid oma kondid ära! Mis te mõtlete, et nad ärkasid surnust üles ja läksid kohe trenni või?” ironiseeris Romero BBC uudistele antud intervjuus mõni aasta tagasi.

*
Robert Kirkman on tõeline Romero fänn ja jäänud oma suurele eeskujule truuks. Noorel koomiksikirjutajal läheb masuajal hästi – koomiksite tiraažid pole kahanenud, kuid oma vaimusilmas sooviks Robert näha aega, mil ka vanaemade voodikappidel ootaks lugemist mõni illustreeritud lugu.

Tema seni tuntuimast koomiksiseeriast “The Walking Dead” (e.k “Kõndivad surnud”), mida tänaseks on väljas juba 75 osa, väntas “Rohelise miili” lavastaja Frank Darabont 6osalise seriaali, mida 4. novembrist ka Eestis, FoxCrime’i kanalil näha saab. Kui esimene hooaeg läheb edukalt, on Robertil edaspidi käed-jalad tööd täis. “Kõndivad surnud”, räägitakse, tegevat zombi-žanris sama, mida “True Blood” tegi vampiiridega – toob zombid nišitarbija laua pealt massitarbija ette.

Oled öelnud, et George A. Romero klassikalised zombifilmid pole ka sind mõjutamata jätnud. Milline on sinu lemmik?

Kui nüüd päris aus olla, siis ma ei usuks kedagi, kes väidaks, et Romero filmid ei ole talle eeskujuks ja mõjutajaks olnud. See oleks sulaselge vale. Ta on kõiki mõjutanud. Minu jaoks on kõige sümpaatsem ikkagi “Surnute päev” – seal on esiteks ülivinged zombid, ja eriti meeldib mulle see, kui loomulikuna see tundub, et zombid on juba mõnda aega maa peal peremehetsenud – linn laguneb vaikselt, inimesed istuvad aga maa all punkris… No ja näitlejad on seal head, lugu ise väga põnev ja kaasahaarav, mis sa veel oskad tahta.

Sinu koomiksi põhjal vändatud teleseriaalis on väidetavalt “kõigi aegade kõige cool’imad” elavad surnud. Mida te siis seekord nii teistmoodi tegite?

Ma arvan, et imeosav Gregory Nicotero on oma eelmiste make-up-tööde peal kõvasti harjutada saanud ja nüüd võttis ta kõigist parima ja need zombid näevad tõesti maru kihvtid välja. Täitsa võimalik, et Nicotero teeb pärast “Kõndivate zombide” seriaali midagi veel paremat, aga seni on meie omad need kõige ägedamad, mida ekraanil kunagi nähtud.

Ma saan aru, miks vampiirid nii populaarsed on – nad on seksikad, igavesti noored, intelligentsed. Aga zombid? Jubedad lagunevad jõrmid mühkamid? Mismoodi sa zombihulluse fenomeni seletad?

Ilmselt on üks populaarsuse põhjusi kõik see, mis toimub praegu maailma majanduses, eks inimesed on ikka natuke endast väljas. Zombilugude abil saavad nad aga kaudselt läbi elada seda järelejätmatult pealetungivat ohtu, mis neid painab, ning see aitab inimestel reaalses elus oma emotsioonidega paremini hakkama saada.

Kusjuures, zombilood on alati olnud inimkonna rikutuse mõõdupuuks, nende kaudu saab väga hästi näidata, kui halvaks võivad asjad minna, kui haavatavad me tegelikult oleme jne. Alati on ju tore istuda kinos või teleka ees ja tõdeda, et olgugi et mul pole praegu kõige paremad päevad, neil seal on asi ikka päris hapu. Pärast on kohe palju kergem olla! Sa küll ütled, et vampiirid on lahedad, aga vaat seda tunnet vampiiridega kätte ei saa, zombid on ikka palju paremad masenduse peletajad! Vaatad neid ilusaid vampiire – ja sul hakkab endast hale, aga zombid, nemad tõstavad iga kell tuju.

Kas sa oled kunagi mõelnud, et tänu digitaalsetele arhiividele ja suhtlusvõrgustikele ja veebipäevikutele jms oleme me varsti kõik nagu zombid, ei saa meist keegi päriselt ära surra, me muudkui hulgume internetiavarustes…

Jaa, see on huvitav mõttekäik küll, ja äraütlemata tontlik takkapihta, aga seda vaid seniks, kuni elektrit on. Aga mõte sellest, et kuskil säilivad aastakümneid meie hirmus piinlikud Facebooki sissekanded, ei ole tõesti just eriti rõõmustav. Nii et jah, ühel või teisel moel elame me pärast surma edasi.

Usud sa, et on suur tõenäosus, et koomiksiraamatute ekraniseeringute ja arvutimängude kaudu noor inimene ka nende aluseks olnud originaalteosteni, raamatute ja koomiksiteni jõuab? Eestis on parasjagu lugemisaasta…

Jaa, mina usun küll, et see nii on. Vaata, need on ju kõik meelelahutuse eri vormid, ma ei usu, et keegi oleks teaduslikult tõestanud, et raamatust loetud narratiivil oleks lapse arengule suurem mõju kui mängukeskkonnas või filmis kogetud narratiivil. See kõik on ju lõpuks lugudele kaasaelamine. Muidugi ma loodan, et siiski jõutakse adaptsioonide kaudu ka algmaterjalini, sest raamatud on ju minu leib. Nii et jah, kui last hakkab ühel hetkel zombiteema huvitama, siis loodetavasti jõuab ta mängude ja filmide juurest sellesse teemasse süvenedes ühel hetkel ka minu koomiksiteni.

Oled sa Frank Darabonti tööga rahul?

Aga absoluutselt, ma ei oleks osanud unes ka näha, et ühel heal päeval hakkab “Shawshanki lunastuse” lavastaja minu koomiksist seriaali väntama!

Niisuguse kaliibriga inimene ikkagi. Ma usun, et sellest seriaalist hakatakse veel palju rääkima, Frank on väga andekas. Ja ega ühe koomiksikirjutaja jaoks ei ole televisiooni saamine nii väga lihtne. Olen väga tänulik selle võimaluse eest.

Sa ise kirjutasid ka, neljanda seeria stsenaariumi, eks?

Jah, see oli kena vaheldus! Eks ma olen aastaid koomikseid kirjutades nagu omamoodi mugavustsooni langenud, ja stsenaariumi kirjutamine sundis teistmoodi mõtlema – see, kuidas lugu ühes või teises meediumis töötab, on terve teadus. Tele jaoks tööd tehes on kirjutajal muidugi see luksus, et ta ei tegutse üksi – tal on terve nn kirjutajate ruum, kus oma ala profid teda igal sammul aitavad. Nad hoidsid ikka silma peal, kas ma teen kõik õigesti ja... See oli tõesti põnev kogemus.

“Kõndivad surnud”

Nagu raamat “Trifiidide päev” ja film “28 päeva hiljem” algab ka koomiksi “Kõndivad surnud” esimene osa nii, et ärkab peategelane ühel heal päeval haiglas üles ja tema ümber on kõhedusttekitav vaikus. Midagi hirmsat on vahepeal juhtunud. Aga tema ei mäleta midagi. Ühtegi elavat inimest silma ei hakka, küll aga on linn täis elavaid surnuid. Mees asub teele, et leida üles oma perekond.

Väidetavalt ei olnud Kirkman lugenud ei eespool mainitud õuduspõnevikku ega käinud kinos vaatamas brittide filmi.

Zombid on tulnud, et jääda

Mingi värk meil, inimestel, nende ebasurnutega on. Alles see oli, kui vampiirid trampisid algul üle kinolina, kolisid siis arvutiekraanile (pean silmas megahiti staatusesse tõusnud ning omaenese subkultuuri tekitanud mängu Vampire: The Masquerade – Bloodlines) ning otsustasid seejärel vallutada kõik moodsatest meediumidest puutumata jäänud inimesed, tungides parvede kaupa raamatutesse. Muidugi, moodsale õudusulmekirjandusele panid aluse XIX sajandi vampiirilood ning ka meediakangelasteks said vampiirid juba XVIII sajandi esimesel poolel Preisimaal ja Serbias väidetavalt toimunud vampiirirünnakute kajastamisega. Viimati nimetatut peetakse vahel ka esimeseks meediamulliks Euroopa kultuuriloos. Aga ikkagi. Stephenie Meyeri vastu ei saa keegi. Vahest vaid vanameister Bram Stoker, ent teismeliste tüdrukute südamed kuuluvad kahvatukaunile Edward Cullenile, mitte tontlikule Transilvaania krahvile.

Kuid see on mullune lumi, nagu öeldakse. Ebasurnute maailm pakub teisigi toredaid sõpru. Nii ongi zombid alustanud kõige ulatuslikumat pealetungi inimkonnale pärast 1968. aastat, mil maailma kinolinadele tuli George A. Romero “Elavate surnute öö”. Nagu Ameerikast tulev uus zombilaine näitab, pole “Elavate surnute ööst” alguse saanud lonkav ja mörisev, ettejuhtuvaid eluvorme haukav ja korisev zombitüüp ainuvõimalik. Nüüd asuvadki erinevaid turunišše vallutama üsna erinevad zombid.

Zombide abil maailma vallutamise võidujooksust ei taha koomiksikunstnike, arvutimängumeistrite ja filmitegijate kõrval jääda maha ka kirjanikud. Juba ongi Ameerikas ilmunud mitu bestselleri staatusesse tõusnud romaani, kus kesksel kohal elav surnu. Möödunud aasta kõige populaarsem zombiromaan Ameerikas on “The Forest of Hands and Teeth” (e.k “Käte ja hammaste mets”), millele tänavu kevadel ilmus ka järg – “The Dead-Tossed ­Waves” (e.k “Lainetest uhutud laibad”). Pole vist üllatav, et omakorda sellelegi on ooda­ta järge. “The Dark and Hollow Places” (e.k “Tumedad ja tühjad kohad”) peaks ilmuma tuleval aastal. Teoste autor Carrie Ryan ei püüa erinevalt Stephenie Meyerist panna lugejaid armuma oma teoste üleloomulikesse olenditesse. Pigem kasutab ta neid omalaadse force majeure’ina, kes määravad õõvastava reaalsuse, millesse on sündinud raamatute kangelanna. Nimelt leiab Ryani teoste tegevus aset tulevikumaailmas, kus inimkonna enamik on zombistunud ning ellujäänud püsivad üksikutes kindlustatud asulates.

Vahest ongi zombi-apokalüpsise nimeline stsenaarium üks popu­laarsemaid. Nii näiteks kujutab Mira Granti “Feed” (e.k “Toide”) endast fiktiivsete blogide kogumit: blogijateks on ajakirjanikud üle kogu maailma, kes on tunnistamas zombi-apokalüpsist. Inglane Charlie Higson räägib aga Londonist, kus täiskasvanud on muutunud verd ja inimihu õgivateks ebarditeks, kelle vastu lapsed võitlevad. Zombikuju arenguvõimest räägib selles raamatus tõik, et Higsoni zombid pole mitte kohmakalt ettesirutatud kätega ringi lööberdavad kretiinid, vaid olendid, kes õpivad endaga toime tulema ning suurema kõhutäie nimel mõistust kasutama.

Originaalselt läheneb zombidele ka ameeriklane Daniel Waters, kelle triloogias “Generation Dead”, 2008–2010 (e.k “Surnute põlvkond”) tuleb inimkonnal seista silmitsi fenomeniga, kus mitte kõik surnud tiinekad ei jäta meid rahule, vaid osa tõuseb üles, et oma igapäevatoimetused – kaasa arvatud seks – taas käsile võtta. Watersi peategelane on seejuures üks noor tüdruk, kes armub ebasurnud noormehesse.

Aga millest siis ikkagi zombide ennekuulmatu populaarsus? Raamatu “The Zombie Survival Guide: Complete Protection From the Living Dead”, 2003 (e.k “Zombidega toimetulemise käsiraamat: täielik kaitse elavate surnute vastu”) autor Max Brooks selgitab oma lemmikute edu järgmiselt: “Teised koletised võivad ohustada üksikuid inimesi, aga elavad surnud on ohtlikud kogu inimsoole.” Sellele sobib täienduseks veel ühe USA suurima kirjastuse, St. Martin’s Pressi esindaja Katy Hershbergeri sedastus: “Elavad surnud on tulnud, et jääda.” Iseasi muidugi, kas nad üleüldse kunagi lahkusid.

Peeter Helme