21.05.2022, 18:00

Vene Teatri „Cyrano“ ja Draamateatri „Amadeus“ panevad korraks unustama asju, mille unustamine on tegelikult võimatu

Teatriarvustus

Vene Teatri ja Eesti Draamateatri lavastuste ettearvamatut dialoogi lahkab Andrei Hvostov.

Andrei Hvostov andrei.hvostov@ekspress.ee

ARMUKADE HELILOOJA: Patuse Salieri (Mait Malmsten) mureks on asjaolu, et Jumala hääl kostab läbi tema rivaali loomingu.

FOTO: Gabriela Urm | Eesti Draamateater

Puhas juhus, et sel kevadel esietendusid vaid ühepäevase vahega Edmond Rostandi „Cyrano de Bergerac“ Vene Teatris ning Eesti Draamateatris Peter Shafferi „Amadeus“, mida võib kõhklematult pidada maailma näitekirjanduse klassikaks.

Panna arvustusele pealkirjaks „Cyrano de Amadeus“ on filoloogiliselt nonsenss. Amadeus on helilooja Mozarti teine nimi, sellal kui prantsuse partikkel „de“ tähistab kellegi pärinemist teatud kohast, siinsel juhul Bergeraci-nimelisest linnakesest. Samas – ladinatüveline „amadeus“ tähendab „jumala poolt armastatud“, ja miks mitte kasutada „jumala armu“ lavalaudadel ringi tormava geniaalse poeedi Cyrano puhul?

Kommenteeri Loe kommentaare